Tiziano Terzani - elu on teekond

"Heade raamatute lugemine on nagu vestlus möödunud sajandite vaimudega."  

Descartes. 

Tiziano Terzani raamatuid utsitas mind lugema Kristeli raamat, millest lähemalt saab lugeda ühes mu eelmises postituses. Mul oli naljakas eelarvamus Terzanist, häbiga pean tunnistama, et ma panin ta ühte potti Harry Potteri saagaga. Minu loogika oli siis selline, et kuna on suhteliselt "pop", järelikult pole huvitav. Siin kohal vabandan Harry Potterite fännide ees.

Kes on Terzani raamatuid lugenud, kratsiks kukalt selle lause peale. Ma ise ka teen seda praegu ja mõtlen, et kuidas ma sellise tola seose endale olin suutnud luua. Aga ma lohutan ennast sellega, et aju teeb naljakaid trikke. 

Minu jaoks on Tiziano üks ääretult kihvt tegelaskuju kirjandusmaastikul. Kui keegi küsiks, kes on mu iidol, siis praegusel hetkel vastakski, et Tiziano Terzani ja tema elu. 

Ta sündis14 september 1938, samal aastal minu kadunud vanaemaga. Ta kasvas Itaalias, mis oli rüüstatud sõja poolt. Ema oli tal range puhtuse armastaja. Näiteks ei lubanud ta ema tal jalgpalli mängida teiste lastega, kuna sellega rikkuvat ta riideid. 

Tol ajal oli kooli kohustus kuni viienda klassini, siis mindi tööle. Terzani talent õnneks ei jäänud varjatuks õpetajatele ja viienda klassi lõpus soovitaski üks tema õpetajatest ta vanematele anda poisile võimalus kooliteed jätkata. 

Tiziano lõpetas juura õpingud maksimum punktidega (110 e lode, itaalia keeles). Ta läks tööle Olivettisse, mis tol ajal oli väga auväärt itaalia firma. Tänu Olivettile sai Tiziano reisida riikidesse nagu Holland, Jaapan, Saksamaa ja Lõuna-Aafrika. 

Tema suureks kireks oli siiski kirjutamine ja oma esimese artikli avaldas ta interviuu tolleagse Lõuna Aafrika peaministriga, mida saavutas suur edu. Siit sai alguse tema koostöö ajakirjaga Astrolabio. 

Raamatust "Iga teekond saab alguse südamest", saab tema kohta rohkem lugeda. 

Mõnes mõttes on Terzani elu olnud nagu otsing leidmaks õiget teed ja ta oleks justkui kõndinud käsikäes mingi nähtamatu jõuga, kes teda suunas täpselt sinna, kuhu tal oli vaja minna. 

Näiteks võitis ta kuukümnendate lõpus stipendiumi, et Ameerikasse õppima minna. Tol ajal Ameerika püüdis jõuliselt lämmatada kommunismialgeid Euroopas ja ameerika saadikud käisid ringi identifikeerimaks, kes oleks tulevane liider ja neile pakuti stipendiumeid. Tulevased juhid tuli amerikaniseerida. 

Terzani, selle asemel et ameerika kultuuri või majandust õppida, valis hoopis hiina keele ja kultuuri.
Ameerikast ja sealsest elust kirjutas ta ka raamatu "In America. Cronache da un mondo in rivolta". ("Ameerikas. Kroonikad mässulisest maailmast")

Terzani oli esimene ajakirjanik, kes sai loa sisenemaks Hiinasse, mis oli tema jaoks väga oluline sündmus. Ta oli esimene ajakirjanik, kes sai elamisloa, aga ta oli ka esimene, kes riigi poolt välja visati ning sisenemiskeelu sai. 

Elutee viis ta elama Jaapanisse, kus ta langes masendusse. Põdedes depressiooni, läks ta mõneks ajaks elama Fuji mägedesse. Ta lootis, et seal saab ta kohtuda jaapani hingega, mida ta Tokyos otsis, aga ei leidnud. 

Kuna Jaapan oli tema jaoks liiga teistsugune ja igatsus Hiina järele muserdas teda, otsis ta väljapääsu. Selleks sai Tai, kuhu ta kolis elama koos perega. Samuti elas ta mingi hetk Indias. 

Tiziano elus mängis väga olulist rolli tema naine, Angela Staube, kes teda toetas igal hetkel. Angela oli ka see, kes teda tagant sundis oma unistust täitma. Angela toetas Tizianot ka tema masendusperioodil. Oli olemas, nagu ta ise seda on kirjeldanud, Angela oli tema jaoks kaaslane, parim sõbranna, nõuandja, ühesõnaga partner kõiges. 

"Nella mia vita ci sono state forse tre grandi cose senza le quali io non sarei stato chi sono. Una è forse questa casa all'Orsignia, ma ne rendo conto ora che ci vengo a morire .Un'altra è Der Spiegel che mi ha dato il lavoro e libertà. E una è la Mamma. La Mamma per me è stata un metro di paragone e anche un giudice, che ho sentito, di moralità, di drittezza." 

( Mu elus on vist olnud kolm olulist hetke, milleta ma ei oleks olnud, kes ma olen. Üheks on see kodu Orsignas, ma saan sellest nüüd aru, kui ma tulin siia surema. Teine on Der Spiegel, mis andis mulle töö ja vabaduse. Ja siis sinu ema. Sinu ema on minu jaoks olnud mõõdupuu ja kohtunik, keda ma kuulasin.) 

Nii kirjeldas Tiziano Angelat oma pojale peatükis "Amore e amici" ( "Armastus ja sõbrad"), raamatus "La fine è il mio inizio" ( "Lõpp on mu uus algus")

"La fine è il mio inizio" ( "Lõpp on mu uus algus"), on viimane jutuajamine tema poja Folcoga. Selles teoses Terzani räägib oma elust ja valikutest, olles juhandatud oma poja küsimustest. 

Mingil määral ma tundsin sarnasust me vahel. Tema armus Hiinasse ja õppis hiina keelt, pani oma lapsed hiina kooli. Elas elu nagu hiinlased seda tegid, kuni ta välja visati ja sisenemiskeelu sai. 

Mina läksin Itaaliasse, armusin sellesse riiki, kultuuri ja üritasin õppida nii palju kui sain. Kui lahkusime sealt, siis mind jäi piinama igatsus kogu selle kaose järele. 

Ma olen elanud oma elukaaslasega erinevates riikides, aga mitte ükski neist pole võrreldav Itaaliaga. Nagu Terzani ei leidnud asendust Hiinale, ei suuda ka mina Itaaliale leida kohatäitjat. 

 

Terzani elu on mu jaoks inspiratsiooniallikas. Vaesest perest pärit väga nutikas poiss, kes sai hakkama. Ta elas ja ta jagas oma mõtteid meiega läbi raamatute, mida me saame lugeda. 

Peale erinavete reisikirjade on Terzani kirjutanud veel sellised huvitavad mõtlema panevad teosed: 

"Un altro giro di giostra" ( "Veel üks ring karusellil") 

"Un indovino mi disse" ( Ennustaja ütles mulle" )

"Un idea di destino" ( "Saatuse idee" ) 

mille erilisusest ja tähtsusest räägin ma tulevastes blogi postitustes. 

Aitäh, inspireerivate raamatute eest