Kui raamat on kirjutatud südame ja hingega

Itaaliast ja itaallastest on kirjutatud päris palju raamatuid, mida ma olen vältinud. Eriti kui raamat on kirjutatud mitte itaallase poolt. Seda selleks, et mitte pettuda.
Sest minu arvates, mitte itaallased ei tunneta Itaalia hinge! Me näeme Itaaliat täpselt sellisena nagu me ise tahame. Olen isegi vaielnud sellel teemal tuttavatega, kes arvavad teadvat millised on itaallased ja Itaalia. Vaidlused on alati lõppenud pettumus tundega.
"Mina ei näe seda kõike nii... Aga olgu, Itaalia on keeruline ja meil kõigil on õigus oma arvamusele."

Lasin endale Eestist tuua Kristeli raamatu, mille pealkirigi, "Iga teekond saab alguse südamest", andis aimu, et teos on eriline ja täis emotsioone.

Kui raamatu lõpuks kätte sain, valdas mind lapselik õhin. Koju jõudes hakkasin kohe lehekülgi pöörates sõnu endasse ahmima ja ma olin lummatud. Kristel on suutnud Itaalia kirja panna vaadeldes erinevaid aspekte ausalt, autentselt ja isikupäraselt. Mis minu jaoks oli kõige armsam, ta tõi näiteid ka oma isiklikust elust. 

Selle raamatu lugemine on nagu jalutuskäik omapärasesse maailma, mida paljud on üritanud kirjeldada, aga alati on jäänud puudu emotsioonid ja mõistmine. 

Ja seda Kristel on oma raamatusse pannud palju, seda õhkub igast leheküljest.

Jõudsin peatükini Vasco Rossist, mu lemmik itaalia laulja.

Kristeli kirjutatud sõnad on maagilised:
"..ilma Vasco lauludeta oleksin ma teistsugune inimene. Need on muutnud ja mõistnud mind rohkem, kui paljud inimesed...
Sellest see piinav hellustunne ja tänulikkus."
See kõik on tuntav. Seda osa lugedes, meenus mulle Vasco kontsert Bolognas, need emotsioonid, inimesed ja sõbranna kellega seda kõike jagasin. 

Tänu Kristeli raamatule võtsin ma kokku julguse ja lugesin Terzani raamatuid. Ma olin temast kuulnud, aga mul oli eelarvamus. Mõtlesin, et kuna meeldib kõigile, siis kindlasti pole minu jaoks. Nagu Harry Potteri raamatud. Pärast peatüki lugemist Terzanist raamatus "Iga teekond saab alguse südamest", mu arvamus muutus ja ostsin ta raamatu "Un altro giro di giostra" ( "Üks teine ring karussellil" ). Leidsin uue lemmikkirjaniku. Nüüdseks olen peaaegu kõik tema raamatud läbi lugenud ja mul on äärmiselt kahju, et neid raamatuid pole tõlgitud eesti keelde. 

Samuti saad lugeda sellest, miks itaallased olid pettunud, kui Eestis tuldi välja uhke ideega nimetada pelmeenid "maffia", kasutades Sitsiilia kaarti, itaalia lippu ja revolvrit taustaks. 

Kui sa ei ole veel jõudnud lugeda seda raamatut, soovitan seda väga. Aga mitte ainult neil, kes Itaaliast huvituvad, vaid kõigil. Sellest raamatust õpib nii mõndagi huvitavat. 

Kuna ma olen ise Itaaliaga palju seotud, küsisin oma vennalt, mida tema arvab. Mainin ka, et tema teab Itaaliast nii palju, kui ta on õppinud koolis. 

Ta pani oma arvamuse kirja väga proffessionaalselt, mille üle olen ma väga tänulik. 

 Raamatust “Iga teekond saab alguse südamest” on võimalik saada lühike, aga huvitav ülevaade Itaalia erinevatest tahkudest: muusika, filmid, poliitika, ajalugu. Isikupäraseks muudab raamatu see, kuidas Kaaber kirjeldab ka oma kogetud tundeid teatud režissööri või näitleja filmi vaadates esmakordselt, kuulates esimest korda oma uut lemmikut lauljat. Endalgi tekib tahtmine kuulata selle või tolle inimese muusikat, saada samamoodi naerda tänu ühe või teise režissööri filmidele.

Ülesehitus on loogiline. Kirjanik seletab, kuidas ta esmalt tegi tutvust Itaaliaga, miks ta riiki armus ja mis põhjusel ta raamatu kirjutas. Peatükid on jaotunud vastavalt sellele, kellest või milllest ta parajasti juttu teeb.
Mulle meeldis, kuidas ta pühendas ühe peatüki nii religioossele ajaloole (ühe pühaku elulugu) kui ka teaduse ajaloole (ühe teadlase saavutused meie ilmas). Samuti tabas ta otse naela pea pihta ka naiste õiguste eest võitlevate inimestega. Selle puhul ta tõi näiteks kaks naist. Üks naine sai lahutuse oma mehest, keda ta ei armastanud, aga teine pidi terve oma elu kannatama õnnetus abielus. Pühendas ruumi natuke ka sellele, kuidas abielulahutused muutusid lihtsamaks 20. saj II poolel. Samuti oli väga huvitav lugeda politseinike võitlusest maffiaga (kirjanik kirjutas mitte-eestipäraselt mafia, mis lisas just tekstile väärtust, kui ma lugesin tema põhjust). Põnev oli ka lugeda inimesest, kes alustas mittekellenagi, tõusis tükk aega varjatud kuritegudega tippu ja sooritas enesetapu. Väidetavalt võttis endalt elu, sest suitsiidi teooria oli tema puhul kõige vähetõenäolisem oletustest. Kuigi peatükis oli palju juttu majanduslikest terminitest, millest ma suurt ei jaga, ei rikkunud mõisted peatüki võlu minu jaoks. Mind üllatas see, et mulle tegelikult täitsa meeldis itaaliakeelsete väljendite ja sõnade seletused raamatu lõpus. Õnneks ma otsustasin seda mitte niisama läbi lapata, vaid korralikult läbi lugeda. Tänu sellele õppisin nii mõndagi huvitavat itaalia kultuuri kohta.
Ühes peatükis tõi kirjanik välja ühe toidu retsepti. Tunnistan täiesti ausalt, et see oli ainuke peatükk, mille ma tervenisti vahele jätsin. Teiste jaoks on kindlasti huvitav ja ma mõistan, et Itaalia erinevatest tahkudest rääkides ei saa välja jätta kokkamist. Kuid minu huviorbiidist läks peatükk suure kaarega mööda. Itaalia poliitikast rääkides tõi kirjanik välja kaks oma sõpra, kellest üks on veendunud vasakpoolne ja teine parempoolne. Tõi ka ühe huvitava luuletuse välja, kus üks pool tõestas, et lapsed on vasakpoolsed, aga teise poole järgi hoopis veendunud parempoolsed. Kuigi ma saan aru, et igast tahust on võimalik ainult natukene kirjutada, et teiste jaoks ka ruumi jääks. Kuid arusaamine ei takistanud mul ikkagit natuke nukker olla, et poliitikast rohkem ei kirjutatud.
See on hea raamat, kui tahta head ja kiiret sissejuhatust Itaalia kohta.