Harry Potteri maania

 
On raamatuid, mis tulevad ja lähevad. Ja siis on Harry Potter. Kuigi esimesest raamatust on möödas juba üle 25 aasta, ei näi see võluva maailmaga lugu kusagile kaduvat. Lapsed, teismelised, täiskasvanud - kõik loevad, vaatavad, arutavad ja kannavad isegi majade särke. See on midagi enamat kui lihtsalt raamatuseeria. Aga miks ikkagi on just Harry Potter nii kuulus ja kõigile loetav?

J.K. Rowling ei loonud lihtsalt fantaasialugu, ta ehitas terve maailma. Sigatüügas, Diagon Alley, lendluudpall, loitsud, võlukepid... see kõik tundub ühtäkki võimalik. Iga lugeja on vähemalt korra mõelnud, milline oleks tema elu, kui ta oleks saanud 11-aastaselt kirja. See maailm on nii läbimõeldud ja elav, et tekib tunne, justkui võikski selle rongi peale minna, kui vaid leiaks üles õige perrooni.
Tegelased, keda me kohtame, ei jää lasteks, nad kasvavad koos lugejaga. Harry, Hermione ja Ron kogevad sõprust, armastust, reetmist, kaotusi ja võite. Nad pole täiuslikud, ja just see muudabki nad päris inimesteks. Igaüks leiab vähemalt ühe tegelase, kellega samastuda. Mõni tunneb end mugavalt Hermione targutavas põhjalikkuses, teine võib leida endas killukese Neville’i vaikset vaprust. Ja isegi need, keda alguses vihkame – nagu Snape – võivad lõpuks muutuda meie lemmikuteks.
Harry ja Voldemorti vastasseis ei ole pelgalt must-valge võitlus. See on lugu valikutest, julgusest, identiteedist ja sellest, kuidas armastus võib olla tugevam kui hirm. Need on teemad, mis kõnetavad ka siis, kui võlukepid ja lendluudpallid kõrvale jätta. Me kõik tahame uskuda, et headus võidab, ja et ka meie suudame teha õige valiku, isegi kui see on raske.
Mis teeb Harry Potteri eriliseks, on ka tema tasakaal. Selles on tõsidust ja sügavust, aga samas ka hulgaliselt huumorit. Fred ja George Weasley, Dobby, professor Trelawney, nad toovad loosse kergust ja naeru. See segu raskusest ja kerglusest teeb lugemise emotsionaalselt rikkaks ja kergesti loetavaks.
Harry Potter on armastatud, sest ta pakub meile midagi, mida me kõik vahel vajame: maagiat. Midagi, mis aitab unustada argipäeva ja meenutab, et isegi kui maailm tundub hall, on kuskil alati valgus. Võib-olla loeme me seda raamatut, sest see viib meid tagasi lapsepõlve, või ehk seepärast, et see õpetab meid taas uskuma. Aga üks on kindel, see lugu jääb meiega veel kauaks.

Harry Potter sobib lugemiseks umbes alates 8.–9. eluaastast, ehkki see oleneb palju lapse lugemistasemest ja tundlikkusest. Esimesed raamatud on kergemad ja mängulisemad, kuid seeria muutub järk-järgult süngemaks ja emotsionaalselt keerukamaks. Seetõttu on üsna levinud, et lapsed kasvavad raamatutega koos – alustavad nooremana ja liiguvad loo edenedes küpsemate teemadeni. Täiskasvanuna lugedes avastab aga uusi kihte, mida lapsena lihtsalt ei märganud. See teebki Harry Potterist harukordse – see on ühtaegu lasteraamat ja täiskasvanute lugu.
Vähemalt üks põlvkond on üles kasvanud teadmisega, mis maja nad oleksid Sigatüükas, millist loitsu nad viskaksid, ja kuidas võlukunst võiks nende elu muuta. Terved fantaasiakirjanduse, filmide ja videomängude trendid on saanud tõuke just Harry Potterist. See on inspireerinud miljoneid lapsi lugema – isegi neid, kes muidu raamatutest väga ei hooli. Ja isegi kui inimesed ei ole lugenud ühtegi lehekülge, teavad nad, kes on Harry, Hermione ja Voldemort. See on popkultuuri mõju kõige ehedamal kujul.
Harry Potter pole lihtsalt üks raamat – see on nähtus. Ja võib-olla ongi see tema suurim võlu: see ühendab eri vanuses, rahvuses ja taustaga inimesi. Me kõik vajame vahel natuke maagiat. Ja need seitse raamatut pakuvadki just seda: tillukest annust lootust, sõprust ja julgust, mida igapäevaelus sageli napib.

Minul läks mul üsna kaua aega, enne kui ma Harry Potterile üldse võimaluse andsin. Kõik rääkisid sellest, see oli igal pool, aga ma lihtsalt ei suutnud seda kätte võtta, et lugema hakata. Mõtlesin, et see on mingi “lasteraamat” ja ilmselt mitte minu teema. Kuni mu vend lõpuks sekkus.
"Sa ei ole ikka veel lugenud?" küsis ta mulle täiesti šokeeritud häälega, ühel meie telefonikõne ajal. Pühapäeval. Sest me räägime pühapäeviti tavaliselt. 
"Ei... kuidagi pole kutsunud," vastasin ma ükskõikselt
"Sa saad aru, et sa jääd millestki täiesti ägedast ilma, jah? See maailm, need tegelased, see lugu jääb sinuga. See ei ole lihtsalt üks raamatuseeria, see on reis kihvti maailma."
“Okei. Ma annan esimesele osale võimaluse,” ütlesin lõpuks, pigem rahu huvides.
Ja siis juhtuski see, mis juhtub paljudega, ma olin konksu otsas. Terve nädalavahetuse kadusin raamatute vahele, järjest lugesin ja mõtlesin: miks ma varem ei alustanud? See ei olnud lihtsalt fantaasia, see oli maailm, kuhu ma tahtsin jääda. 

Vend naeris hiljem ja ütles: “Noh siis. Mis ma ütlesin?”
Tagantjärele mõeldes olen talle tohutult tänulik, et ta mind veenis. Harry Potter ei ole ainult lugu Harryst. See on lugu kõigist meist, kes vahel tunnevad end maailmas üksi, kuid leiavad tee koju läbi maagia, sõpruse ja julguse.