Minu jaoks oli raamatu teine osa meeldivam lugemine. Clay võeti Cordevia käest ära ja ei olnud enam ihaldamisjuttu nii väga. Seekord tundsin ainult korra, et ei loe enam edasi.
Mulle
meeldis algus. Seal autor kirjeldas baasis toimunut, millest ma tahtsingi
lugeda. Alec osutus ka väga huvitavaks tegelaseks. Alec suutis isegi Cordeviale
andestada, et too esimeses osas teda kaelast hammustas. See nõuab karakterit
alles! Üks parimaid hetki oli minu jaoks see, kuidas Alrick Cordevia juurde
hakkas tulema ning põimis oma käed tema ümber. Väga armas! Alrick oli üleüldse
vahva tegelane: kuidas ta moonduda tahtis kogu aeg ja siis leidis tee oma
vanemate juurde. Nediiside rünnaku algus oli samuti huvitav, sest kõik oli tühi
ja me ei teadnud, mis toimub. Larry oli samuti pull tegelane. Mulle meeldis
väga Larry ja Cordevia seik kuniks selgus, et Clay pidi seda kõike jälgima. See
oli kurb.
Mis
tekitas minus tunde, et ma panen raamatu kinni ja ei ava seda enam kunagi, oli
see, kuidas Cordevia sõbranna avaldas talle järsku armastust. Ma saan aru
Bevisest või mis ta nimi oli, sest Cordevia seletas, et nad on paari mänginud
ja Bevis rääkis Annabeliga ning nii edasi. Aga Deanna tuli minu jaoks nagu välk
selgest taevast. Sest mulle jäi mulje, et nad on Aleciga teineteisesse
kiindunud. Mis oleks samuti olnud vahva ja tore. Kerge pettumuse põhjustas
mulle nediiside rünnaku tulemus. Ma lootsin, et Cordevia või Alrick tulevad
mingi väga kavala plaani peale, kuidas nad uuesti merre upitada või päikese
käes ära kõrvetada, aga nad kõigest kardavad Cordeviat. Õudsad mereelukad, keda
kõik teepiad kardavad, kardavad kõigest inimest. Väga antiklimaatiline.
Kolmandat
osa loen sellepärast, et mulle laias laastus meeldis teine osa. Autor kirjeldas
olukorda ja teisi karaktereid sedavõrd palju, et väga hea lugemine oli, kui
Deannast üle sain. Järgmises osas soovin teada, kas Cordevia esitas Clayle õige
küsimuse või mitte, kas Annabel leidis uusi baase kuskilt ja millisteks nende
inimeste elud on kujunenud.
Kommentaarid
Postita kommentaar