Minu vend Domineeriva Värvi esimesest raamatust

Ma lugesin raamatut, mida mu õde mulle soovitas - "Domineeriv värv Punane". Kui ta poleks soovitanud, siis poleks ise kunagi seda raamatut kätte võtnud ja mitte mingil juhul lõpuni lugenud. Ta on tavaliselt mulle häid raamatuid soovitanud, seetõttu võtsin ka selle raamatu käsile. See on raamat, mida ma kirjeldaks kui kohutavalt huvitav.

            Mulle meeldisid maailmad, millest kirjanik kirjutas. Tegelased olid huvitavad. Hea oli ka see, kuidas ta maailmasid tutvustas läbi teiste tegelaste, näiteks nagu Clay. Kuna nende jaoks oli teine maailm samuti võõras nagu lugeja jaokski. Mulle meeldis Clay hooldaja. Mulle meeldis, kuidas tüdruku isa sai kohe aru, et tüdrukule meeldib Clay. See näitas, et kõik ei ole sellised lollid lauajalad nagu peategelane. Mulle meeldis, et ta emal oli mõjuv põhjus, miks ta jõi. Mulle meeldis, kuidas ta ei kirjutanud kohe kõigest, vaid jättis mõned asjad teadmata mõneks ajaks. Nagu mis juhtus teise baasiga, mis juhtus peategelase vanema vennaga, kust Clay tuli, mida peategelase vanaisa kirjutas oma märkmikku.

            Mis mulle ei meeldinud oli peategelane. Mul on mõnus lugemine mõnda aega. Ma loen kuidas peategelase maailm välja näeb, kuidas baas töötab, kuidas inimesed on kohanenud selle eluga. Ma loen, milline Clay maailm välja näeb, millised imelised elukad seal on. Mul on väga tore olla. Ja siis põmm „oi, Clay on nii äge! Ma tahan teda nii väga! Oi, miks ta mind ometigi ei suudle! Oi, kui ta mind kohe ei suudle, siis pole enam mitte millelgi enam mõtet!“ Ja siis ma mõtlen, et ma ei taha seda jama enam lugeda edasi. Miks ma seda raamatut üldse loen? Ma ei kannata seda peategelast üldse välja. Aga siis ta hakkab jälle kirjutama huvitavatest asjadest nagu milline Clay linn välja nägi ja kui toredad töötajad on ning peategelane leidis endale selle looma sõbraks ja siis põmm „Oi, Clay, tule ja võta mind kohe või ma suren!“ Ei taha. Clay annab tüdrukule teada, et ta peab teda igal juhul kuulama kogu aeg, kui nad tema maailmas on. Tüdruk ütleb „ja-ja, ma täiega kuulan teda.“ Ja siis ei kuula mitte kordagi teda. Ja siis on ise uhke ka selle üle veel. Alguses tüdruk jaurab, et „oi, ma tahan, et see naine oleks mu ema, mitte peaarst, sest ta on nii tore ja hooliv ja…“ Aga siis selgub, et isa ongi tal naisega koos ning kohe „milline õudne naine ta on, kuidas ta mulle üldse kunagi meeldis?“ See oli ka ikka täitsa räige, kui ta oma vanemalt vennalt kaelatüki ära hammustas, kuigi ta vend tahtis ainult head talle ja teda kaitsta. 

Aga ma tahan teada, mis peategelase vanaisa märkmikus kirjas on. Ja ma tahan teada, kas autor kirjutab, kuidas maailm hukka sai. Ma tahan teada, kas ajalootundides saab midagi huvitavat teada. Ma tahan teada, mis baasis on tehtud. Kuidas baas reageerib kui tüdruk jälle tagasi tuleb? Ja sellepärast ma loen ka teise raamatu läbi. Eriti nüüd kui nad ei saa enam koos olla! Siis ta peab hakkama muudele asjadele ka keskenduma. 

Ma arvan, et raamat oleks parem olnud, kui ta oleks kirjutanud loo kellegi teise vaatenurgast. Parem oleks olnud lugeda, mis loos edasi toimub, kui ma ei peaks taluma peategelase mõtteid kogu aeg. Ma oleksin võtnud heameelega musta markeri ja tõmmanud peaaegu kõik kohad sellega üle, kui ta hakkas mingeid lolle asju mõtlema. Ja siis ma loeks raamatu uuesti läbi ning ma saaksin väga hea elamuse.