Toredat pühapäeva Teile, kes olete viitsinud vaevaks mu blogihakatist külastada. Tänased mõtisklused viivad mind meie praegusesse olukorda, pandeemia maile.
Eelmisel aastal me kõik lootsime, et see saab kiirelt läbi, aga kahjuks tundub, et me veel peame elama sellega ja õppima eksisteerima.
Kuidas mina turbulentsel ajal, mil depressioon kipub külla tulema, nii-öelda ellu jään või pigem, kuidas ma veel täie mõistuse juures suudan olla?
Vahepeal uudistan facebooki maailma ja sealseid uudiseid: ma üritan neid mitte lugeda, aga nagu kassidel, saab minulgi uudishimu võitu - ikka avan artikli ja loen. Samuti loen ka kommentaare. Inimesed on kurjaks läinud. Karatakse üksteisele kraesse ja sõimatakse erinevate nimedega - väga kurb. Ma üritan mõista mõlemaid pooli, sest neid ju ühendab üks tegur: väsimus. Me kõik tahame praegusest maailmast ära joosta kuskile paremasse kohta. Aga ei saa, ju. Või kas ikka ei saa?
Mina olen endale eesmärgiks võtnud mitte vaadata televusserit. Juba aastaid ei vaata. Ei taha. Pole isu ega huvigi. Televiisori olen ma endale asendanud raamatutega. Jah, just raamatutega. Parimate kaaslastega praegusel ajal. Ma üritan ka mitte väga feissbuuki minna ja mitte ei taha uudiseid lugeda. Ma ei topi jaanalinnuna pead liiva alla, kaugel sellest: ma püsin ikka asjadega kursis, kuidas me edasi liigume ja mida valitsused otsustavad. Üritan lihtsalt näha kogu selles kremplis ka midagi positiivset, kuigi see on raske! Raamatutega on kergem. Raamatud viivad maailma, mis on teistsugusem, erinevate probleemidega ning paneb ajurakud teistmoodi kärssama, tekitades isegi parema tuju. Lugemine parandab sõnavara ja teeb elu lihtsalt palju ilusamaks.
Maailm on parem paik, kui inimesed loevad raamatuid.
Näiteks mina olen praeguseks suutnud läbi lugeda kuus erinevat raamatut, täiesti erinevates žanritest. Benni maailmas avastasin ukse fantaasia maailma, Jacksoniga leidsin mõnusa tegelase Pippa, kellega mõrva uurisime, Bryndzaga uudistasin Erika Fosteri käekäiku ja Camus'ga pagesin ükskõiksusesse.
Samuti on mul väga lahe "community" tekkinud instagramis, kus teiste lugejatega muljetame raamatutest, mida loeme. Igasugused ägedad "mängud" on seal stoorides, mis panevad ajusid kragisema ja rohkem uusi uhkeid teoseid avastama.
Uudistan ka goodreads'i ja teiste raamatute blogisid. Nii äge oli leida, et raamatuhuvilisi on nii palju ja neid tuleb juurdegi! Maailm polegi hukas! :D
Helistasin ükspäev vanaemale, kes ütles mulle, et tal pole kunagi "dresse seljas olnud, nüüd tuleb", selle all ta mõtles siis, et tal pole kunagi depressiooni olnud.
Mu teismeliseea tantrumitest, mida ma alati kutsusin "mul on deprekas" ta ei saanud aru:
"Kuidas nii noorel siis nüüd dressid on?" küsis ta minult alati.
Oli noh! Ja tolgi ajal olid raamatud mu ainuke aken muude maailma. Eemale oma probleemidest. Lugesin hommikust õhtuni, koolitöid ka ei teinud, sest oli tahtmine lugeda. Koolitööd oli aja raiskamine. Ka seda mu vanaema tol ajal ei mõistnud.
Nüüd kui on möödas sellest pea kakskümmend aastat ( issand, kuidas aeg lendab! ) ütles ta mulle:
"Tead, oli ikka hea küll, et sa nii palju lugesid. Ikka on sul alles see huvi, jah? Ikka loed, eksju," küsis ta.
"Muidugi! Kes mind raamatute juurest ära tirida ikka jaksab," vastan ma.
"See on hea, see on väga hea! Mõtlen, et kui sa poleks nii palju lugeda armastanud, teab mis sinust siis saanud oleks," ütleb ta justkui nostalgia hääles.
"Jah, vähemalt pole mul praegu deprekat. Situatsioon hakkab vaikselt ära tüütama. Tahaks külla tulla juba," vastan ma selle peale, üritasin nalja teha, aga ta läks see peale lihtsalt kurvaks.
"Vaata, jah ei tea. Tahaks küll ju kohtuda, aga kardan seda haigust ju... Oot näe mul hakkavad uudised. Pean kuulama palju meil täna siis nakatunuid oli ja mitu siis meil manalamaale läks. Olgu siis ole tubli. Tsau!"
Jah, mu vanaema, mu armas kallis nooruslik vanaema, kel pole kunagi deprekat olnud, ei teadnud mis see tähendabki, on nüüd kogu toimuvaga endale "dressid selga" pookinud. Seepärast mina ei vaatagi uudiseid. Sealt ei tule midagi positiivset. Ainult mingi latakas näkku ja hunnik negatiivset energiat. Ütlesin tallegi, lugegu rohkem ja unustagu see televusser. Aga kuidas sa üle seitsmekümne aastase inimese harjumusi ikka muudad... Ei muuda väga.
Nii, et kallid lapsevanemad siit üleskutse Teilegi, õpetage oma lastele raamatuid lugema ja neid austama. Lugege neile raamatuid ette. Las nad avastavad ukse fantaasia maailma, mis aitab üle olla igasugustest keerulistest olukordadest.
Selleks, et probleemi paremini lahendada, peab oskama seda kõrvalt vaadata ja analüüsida. Et vältida oma ajurakkude ületöötamist murekoormate all, tuleb tähelepanu hajutada millegagi. See miski võib ju olla mõni lahe raamat! :)
Toredat positiivset pühapäeva kõigile ja rohkeid mõnusaid hetki raamatute seltsis.
Kommentaarid
Postita kommentaar