Raamat jõudis minuni jällegi läbi instagrami. Kuna tegu on päris karmi teemaga, mõtlesin tükk aega kas ma võtan ta kätte või ei võta, aga nagu alati uudishimu sai võitu. Tellisin ta ära, aga lugema kohe ei hakanud. Lugesin muid asju enne. Vist võtsin julgust kokku.
Tegemist on teosega, mis analüüsib või mõtestab lahti suhet koolitüdruku ja õpetaja vahel. Suhe saab alguse, kui tüdruk on alles 15 aastane ja mees neljakümnendates. Jutustus käib Vanessa vaatevinklist, mida ta mõtles, kuidas ta end tundis ja mis moodi ta endale juhtunut selgitas.
Suhe on väga "katki" ja kestab kuskil 7 aastat.
Ma lugesin algul päris hoogsalt, sest kirjutamisstiil on megeahea. Näha on, et Kate on oma debüüdi kallal väga palju vaeva näinud. Kirjutanud, juurelnud ja siis uuesti lisanud juurde vaatevinkleid asjadest. Mulle jäi mulje, et ta on ise selle läbi elanud. Sündmused tundusid liiga ehedatena .Võib-olla oligi see tema viis "üles tunnistada" nii nagu tegi Vanessa oma blogiga? Aga võib-olla on Kate'l väga hea ette kujutlus võime. Kuidas ka asi ei ole, tegu on väga hästi kirjutatud teosega, kohati liiga hästi...
Mul tekkis vahe peal tunne, et enam ei jaksa, liiga võigas ja pean selle raamatu veidikeseks kõrvale panema. Samas oli ka tugev tung teada saada, mis nüüd edasi saab. Mind valdasid kummalised tunded. Eks seegi ole üks raamatute eesmärkidest, meid raputada reaalsusest välja või siis läbi fiktsiooni päriselu paremini nägema õpetada.
Lugedes mõtlesin end Vanessa kingadesse, üritasin teda analüüsida ja aru saada. Uudistasin Jacob Strane'i mõttemaailma. Vanessa vanemaid tahtsin mõista. Tekkis vahe peal tunne, et jookseks ja aitaks Vanessat, raputaks teda nagu üritas seda teha tema sõbranna Jenny. Pärast üritas teda uimasest olekust välja tuua Taylor oma ülestunnistusega, et ka tema oli Strane'i üks ohvritest. Aga kuidas sa äratad üles inimest, kes istub nagu uimas olekus armumaailmas ja on väga veendunud, et tema kuritarvitamine oli armastus, mida maailm ei suuda mõista.
Tigedaks tegi ka see raamat. Kuidas on võimalik, et kõik nagu näevad ja ei näe ka. Õpetajad? Koolitöötajad? Või oli tõesti reputatsioon nii oluline, et kõik tuligi maha varjata? Ega vanemad vist ei vii oma lapsi internaatkooli, kus töötab pervert....
See raamat paneb tundma vastakaid tundeid, kisub end Vanessa maailma, paneb mõtlema ja teeb kurvaks. Kohati liiga reaalne. Mõnikord julm.
Praegu ma istun siin ja kirjutan oma mõtteid, ma lihtsalt ei suuda uut raamatut alustada, kuigi väga tahaks. Mul jookseb peas tuhat mõtet nagu töötavad sipelgad, aga igaüks ajab oma asja. Mõtted, mis sammuvad justkui eraldi teid, et veelgi segadust peas luua.
Samuti nagu Vanessagi oma vestluses terapeudiga:
"Ma ei saa kaotada ainsat asja, millest ma olen nii kaua kinni hoidnud?" Mu nägu keerleb selle väljatõrjumise valust üles. "Ma lihtsalt vajan, et see oleks armastuslugu? Mul on seda väga vaja. "
"Ma tean," ütleb ta.
"Sest kui see pole armastuslugu, siis mis see on?" Ma vaatan tema klaasjaid silmi, tema nägu on laia avatud empaatiavõimega.
"See on minu elu," ütlen ma. "See on olnud kogu mu elu."
Jah, see lugu on õõvastav. See on kurb. Ajab ahastama. Aga kõik on reaalne. See toimub me ümber ja sellest peab rääkima. Jagatud mure on pool muret, eksisteerib ütlus.
Hetkel kuulan Emma Hewitti lugu "Circles" ja see raamat tuli jälle meelde. Mul pole vist ühtegi raamatut nii hinge läinud, kui "Mu sünge Vanessa" ...
"...I will stay forever lost in you
I will stay forever wanting you
But I'm in circles
Falling down like before
And we're the same souls
Who never found our way home
On the longest day..."
Kui sa teemat ei pelga, kindlasti võta kätte ja loe. Väga-väga hästi kirjutatud teos!
Kommentaarid
Postita kommentaar