See raamat istus mul tükk aega riiulil, kapis. Vahe peal panin ma ta lausa endale töölauale kodus. Siis oli ta mul voodi ääres. Kogu aeg oli mõttes, et no nüüd ma ta kätte võtan ja läbi loen. Lugesin vahe peal, jõudes sajanda leheküljeni, viskas mul sõna otses mõttes kopa ette. Mis lugu see selline on? New Yorgi elu. Ei suutnud ma end kuidag sinna "raamatu sisse viia", tegevus jäi väga kaugele. Üldse tundus see raamat mulle tühi. Mõtlesin, et miks küll seda nii taevani kiidetakse.
Ühel kauni laupäeval oli see raamat mul ainuke, mida ma lugenud polnud oma "mitte loetud raamatute" hunnikust ja tellimus, mille olin esitanud oli ka alles tulemas järgmisel nädalal. Lugemise isu oli nii suur, et mõtlesin anda uue võimaluse sellele teosele.
Ja nii ta läks. Sajanda lehekülje needusest sain ka üle. Ja ossa issand! Ma olin selle raamatu külge naelutatud! Emotsioonid möllasid! Kuidagi ühel hetkel see raamat haaras mind endaga nii kaasa, et ma põhimõtteliselt lugesin 800-lehelise ramatu läbi kahe päevaga.
Kui ma selle läbi olin lugenud, siis mul läks pool päeva, et toibuda "lugemispohmellist".
Mis selle raamatu teeb nii võimsaks? Kirjutamisstiil. Lugu. Tegelased.
Põhitegelaseks on Jude, kes seob oma vahel JB, Malcolmi ja Williami. Jude on müstiline, tal on terviseprobleemid, vaikne eraelus kuid kohtusaalis on ta võimas vastane. JB on kunstnik. Malcolm arhitekt ja Willem näitleja. Nad on kolledži aja sõbrad. Nende elud põimuvad. Kakeldakse, lepitakse. Kuid keskpunktis on alati Jude, see müstiline olend, kelle minevikust ei teata. Kuigi Jude on lähedane oma sõpradega, ei ava ta end. Tal on traumad, millest ta pole üle saanud. Ta lõikab end, et unustada oma minevikku, tunda end paremini. Võib-olla ka selleks, et end karistada?
Jude lapsendati kolledži õppejõu poolt, kel polnud lapsi. Ka tema elu põimub Jude'i omaga. Ta üritab Jude'i mõista ja aidata. On olemas.
Raamat on jaotatud seitsmesse ossa. Igas osas avastab lugeja midagi uut Jude'i mineviku kohta. Raamat on kurb ja kaasahaarav. Ilus lugu sõprusest ja päästa üritamisest. Samuti ka alla andmisest ja minna laskmisest. Raamatul on ootamatu lõpp, mina seda ei oodanud.
Ootasin pigem idüllilist "ma leidsin armastuse ja nüüd olen terve" lahendust, aga ei Yanagihara üllatas ka sellega.
Millegi pärast see raamat jääb hinge. Jude'i loolegi mõtlen vahe peal tänagi. Sarnane lugu võib olla ju juhtunud ka päriselt.
Iga tahes, kui sa pole veel seda raamatut lugenud. Võta kindlasti ette! Väga-väga hea lugemine on, üks parimaid raamatuid, mida lugenud. Jah, ühildun kooriga "Yanagihara on meistertööga hakkama saanud".
Kui oled lugenud, jaga oma arvamust :)
 |
Kommentaarid
Postita kommentaar