Bariccost kuulsin Itaalia kirjandusteemalistest blogides ja insta feed'ides. Tõlgitud on teda ka päris paljudesse keeltesse. Ma ei pööranud talle väga palju tähelepanu. Kuni hetkeni, mil IBSis oli allahindlus. Baricco raamat "Siid" oli ka valikus väga hea hinnaga. Nii ma ta ära ostsin. Mõned lugemishuvilised, kes Bariccot on lugenud rohkem kui mina, kirjutasid väga häid kommentaare just selle raamatu kohta. Samuti üks prantsuse režissöör tegi sellest lausa filmi. Intrigeeriv.
Jutustus, mis on circa sajaleheküljeline, räägib mehest, kes pandeemia tõttu peab minema Jaapanisse, et siidi materjali hankida. Tema reisist Jaapanisse, kohtumistest ja ta tegevustest.
Esimese korraga lugesin läbi ja küsisin endalt, kas ma raiskasin oma aega? Pole üldse nii väärt lugemine. Ja kuidas sellest üldse keegi on suutnud filmi teha? Ühesõnaga, mõttetu raamat. Vaatasin seda ka oma raamaturiiulil ja vaikselt hakkasin lausa kahetsema, et selle raamatu valisin. Baricco kohta üteldaksegi, ta kas meeldib või ei meeldi. Vahepealset varianti ei eksisteeri.
Läks mööda paar kuud ja nüüd ma lugesin uuesti "Siidi" läbi. Nüüd, tundus see raamat erilisem. Võib olla ma suutsin teistkordsel läbi lugemisel raamatut rohkem hinnata. Ka raamatukujundus, liblikas esikaanel, värvid ja selle lihtsus, kõik see võlus mind. Henry kujunes mu jaoks tegelaseks, kes justkui ei tahtnud oma elu elada, vaid vaatles seda eemalt. Räägib armastusest kahe naise vastu, kes olid väga erinevad. Samuti lood olid erinevad.
Raamat, mis ongi justkui siid. Kerge ja hinnaline.
Kommentaarid
Postita kommentaar