Turione oli magistraat aastatel, mil Itaaliat vapustasid negatiivselt. Pommid lõhkesid piazzadel, Bologna rongijaam õhati, poliitiku Aldo Moro ja ajakirjanik Mino Pecorelli mõrvad. Avastati P2, niiöelda salaorganisatsioon, mis mõjutas Itaalia poliitikat ja riigi edaspidist käiku.
Siin raamatus on Turione kokku kogunud lood ja neid analüüsinud ning esitab ka toetavad dokumentid.
1978-1980 on niiöelda mustad aastad ja kõik kuidagi nagu ämblikuvõrguna oli seotud Giulio Andreottiga, kes oli väga kahtlaste sidemetega itaalia poliitik. Räägitakse, et ta teadvat kogu tõde aastate 78-80 sündmustest. Temast on palju kirjutatud, palju arvatud. Aga tõde vist läkski temaga hauda...
Turione avab raamatu Propaganda 2 avastamisega. Loggia (lodžia) P2 hulka kuulusid paljud poliitika tegelased. Nende eesmärk oli Itaalia poliitikat niiöelda mudida ja suunata, kuhu neil parasjagu oli vaja. Lodžis olid ka maffia organisatsioonide liikmeid. P2 eksistentsi avastamine oli šokk. Leiti dokumendid, mis kirjeldas tasemeid ja kes kuulusid organisatsiooni.
Järgmisena liigub ta Moro juhtumit juurdlema. Aldo Moro oli Itaalia peaminister lausa 5 korda. Ta rööviti "Brigate Rosse" (Punane Brigaad) poolt aastal '78 ja lõpuks, kui ta vabadusse pidi lastama, siis ta mõrvati. Kummalisel kombel toimus kõik aastal, mil Andreotti peaministriks valmistus saama ( võimalik, et kokkusattumus? )
Moro, pärast 55 päeva kinnihoidmist, pidi uuesti vabadusse saama. Kahjuks nii see ei läinud. Ta pandi röövitud auto pagasnikusse, viidi via Caetanosse Roomas ja tulistati 12 korda...
Tema rööv ja mõrv on varjatud saladuslooriga. Perekond ütles, et valitsus ei teinud midagi, et teda päästa. Kindlasti on ta lugu väga intrigeeriv ja põnev lugeda.
Järgmisena tutvustab autor meile ajakirjanik Carmine Pecorelli loo. Carmine, hüüdnimega Mino, oli ajakirja "Osservatore Politico" (Poliitiline jälgija?) direktor. Tema mõrva asjaolud on tänapäevani suur müstika. Räägitakse, et ta olevat valesse kohta oma nina toppinud ja teda oli vaja vaigistada. Samut olevat ta kuulunud P2 ridadesse.
1993ndal aastal, kui eks maffia organisatsiooniliige Tommaso Buscetta, tuli päevavalgele esimsest korda ülestunnistusega, et valitsuse ja maffia vahel on sõbralikud suhted, ütles ta ka, et Pecorelli mõrvati Andreotti huvi silmas pidades.
Jälle Andreotti nimi tuli lagedale. Aga kahjuks ta ütlusi ei saanud tõestada. Nii, et vist tänapäevani ei teata tõde...
Edasi läheb raamat looga, millest võib lugeda Kristel Kaaberi raamatust "Iga teekond saab alguse südamest" peatükis Robertost. See on samuti ülipõnev lugemine skeemitamisest, petmistest ja reetmisest. Samuti on siin kaetud lugu saladuslooriga.
Turioni räägib ka Bologna pommiplahvatuse uurimisest, mis väidetavalt oli terrorismi rünnak.
Esmakordselt Bologna rongijaama jõudes, ma ei mõistnud, miks üks osa seinast oli klaasitatud kummaliselt. Algul ma mõtlesin, rumalalt nagu ma hiljem õppisin, et see oligi kunstilisel eesmärgil nii tehtud. Aga tõde oli, et see oligi jäetud sellisena nagu sein oli pärast plahvatust. Ajalugu on silme all. Pommirünnakus suri 84 inimest , nende nimed on nähtaval Palazzo d´Accursio seinal Piazza Nettunol.
Nendel kolmel aastal toimus tõesti palju, liiga palju! Põnev on lugeda, mis moodi Itaalia demokraatia töötas ja kuidas üritati õiglus jalule seada. Käis võitlus hea ja kurja vahel. Turioni raamat on täis näiteid, mis ütlevad et ajalugu ei tohi unustada ja alati peab üritama liikuma paremuse poole.
Kommentaarid
Postita kommentaar