Mis meid motiveerib?

Kui ma jälgisin oma kolleege, kuidas nad minu jaoks täiesti igavat tööd tegid megahuviga. Tekkis küsimus miks. Samuti tuletas see mulle meelde ka ammuse ülemuse ütluse, et ega me raha pärast tööd ei tee. UUPS! Tol ajal olin ma täiesti veendunud, et me ainuke motivatsioon tööl käia on raha, et selle eest endale osta vajalikke asju. Iga tahes tollest hetkest on möödas nüüd üle kümne aasta ja mõte käis varjutusena mu peas ringi. Paar kuud tagasi avastasin David H. Pinki raamatu "Drive", kus Mr Pink seletab meile lahti, miks "porgandi ja kaika" teooria ei tööta, ehk siis miks ei tööta teooria, et me käime ainult raha pärast tööl. 

Kummaline, eksju? 

Noorena olin ma täiesti veendunud, et see ongi ainuke põhjus miks tööl käia ja vaidlesin oma ülemustega. Aga samas hakkas ka minus kasvamas mõte, et tahaks teha midagi oma eluga. Midagi, millel oleks tähendus. Nii ma seda "tähendust" otsima hakkasingi. Mäletan, kui ma oma elu Eestis sinna paika jätsin ja oma nelja asjaga Itaalia poole põrutasin, ilma keeleoskuse ning ilma igasuguse plaanita. Mis mind motiveeris? Lihtsalt mõte, et mu elul on tähendust vaja. Olin ilma tööta neli kuud. Esimest korda elus polnud mul midagi teha, ma mõtlesin et olen täiesti kadunud. Peast käis läbi ka mõte alla anda ja saba jalgevahel Eesti pageda. Nüüd juurdlen, et miks ma siis ei läinud? Mis mind motiveeris? Raha polnud. Tööd polnud. Keele oskus oli ka nullilähedane. Kultuuri erinevustest ma üldse ei räägi! Sain justkui mööda vahtimist iga päev! Miks ma siis alla ei andnud? 

Davidi raamatust lugesin ma teooriat, et meil peab olema eesmärk ja teatud vabadus, et seda saavutada. Eesmärk peab olema meil endil seatud ja meil peab olema plaan ka, kuidas seda saavutada. 
Enda kogemuse pealt võin ütleda, kus tahe seal võimalus. Ehk kui on olemas eesmärk ja veendumus, siis saab hakkama igas olukorras. 
Soovitan lugeda Pinki raamatut, kasvõi niisama huvi pärast.