Minu lemmikud prantsuse kirjanikud

  Meil kõigil on mingil hetkel lemmik. Raamat, mis jääb südamesse päris tükiks ajaks ja mida ei saa peast välja tükimat aega. Võib-olla on ka tegu lemmikžanriga, mida loed ja loed ning otsid kogu aeg uusi raamatuid. 

Mul käib see niiöelda hooti. Keskkooli ajal lugesin kõik prantuse klassikud, mis ma eesti keeles kätte sain. Zola, Hugo, Voltaire, Montesquieu, Dumas, Flaubert .. List on lõputu. Prantuse kirjandus meeldis mulle kõige enam. Kirjanikud suutsid edasi anda lugusid väga värvikalt ja kaasakiskuvalt. Lemmikumatest lemmik on mul siiani Alexandre Dumas "Krahv Montecristo". Romaan armastusest, petmisest ja kättemaksust. Nii hästi kirjutatud raamat, et isegi kui möödunud on aastaid, mil ma seda teost lugesin, mäletan siiani emotsioone, mis see raamat tekitas. 

Flaubert´i "Madame Bovary" meeldis mulle ka väga. See raamat oli ka meil kohustlik lugeda. "Madame Bovary" baseerub arsti Eugene Delamare´i nässu läinud ja kurva lõpuga abielul. Lugu abielurikkumisest, pillavast eluviisist ja õnne otsimisest, mida ei leitudki. Võib-olla peaks seda uuesti jälle lugema. Uuema pilguga vaatama. 

Stendhal ehk Marie-Henri Beyle´i raamatuid oli Eestis kätte saada ainult kaks, "Punane ja must" ja "Parma klooster". 

"Punane ja must" on satiiriline romaan Prantsuse ühiskonnas tomuvast pärast Waterloo sõda, kus valitses korrputsioon ja valelikkus. 

Stendhal veetis päris palju oma ajast ka Itaalias, ta armastas Itaalia kultuuri ja tema suureks huviks oli Itaalia kunst. "Parma klooster" on romaan, mille tegevus käibki Itaalia väikelinnas, kus võitlus käis progressi ja reaktsiooni, vabaduse ja türannia vahel. 

Victor Hugo, kes siis teda ei teaks? Prantuse, ma arvan, et kõige tuntuim kirjanik.

"Hüljatud" ja "Jumalaema kirik Pariisis", lugesin raamatud ja olen ka filme näinud. Mõlemal puhul, kummaline, meeldisid mulle nii raamatud kui ka film. Tavaliselt filmid on nii õudsad interpretatsioonid raamatutest, et hoia kahe käega peast kinni ja tuleb kiirelt kanalit vahetada. Nende kahe puhul, mul sellist tunnet ei tekkinud. Küll aga oli mul probleem Hugo raamatutega. Ta armastas väga kirjeldada tänavaid, puid ja taevast, mida oli suht tüütu lugeda. Ma ootasin kahekõnesi, tegevusi ja huvitavaid hetki, siis selle asemel Hugo võis kirjedada viiskümmend lehekülge tolleagset Pariisi tänavat. Sain loetud küll, aga ma mäletan et veidikene häiris. 

Käisin ka tema maja muuseumis, mis oli mu jaoks megahuvitav. Kummaline atmosfäär,aga selline oli tolleaegne stiil. 
Hugo maja juures oli ka mõnus park, kuhu sai maha istutud ja raamatut loetud ning sealset keskkonda nauditud. Vaatlesin ka inimesi ja mõtlesin, kuidas küll aeg on muutunud ning küll oleks tore, kui eksisteeriks ajamasin, millega saaks minna ajas tagasi ja tutvuda Hugo aegse ühiskonnaga. 
Järgmine prantsuse kirjanik, kes mulle ja ka mu vanaemale meeldis oli Zola. Esimese raamatu, kui ma nüüd õigesti mäletan, soovitaski mulle mu vanaema - 
"Nana". 
Kuigi "Nana" oli meeldiv lugemine, siis kõige enam läks mulle hinge ta teos "Söekaevurid", mis rääkis söekaevurite elust ja raskustest. Mõtlen, et peaks sellegi teose uuesti kätte võtma ja lugema. 

Prantsuse kirjanikkudel on omapärane viis, või tegelikult oli, kõike väga reaalselt edasi anda. Kas ülikurvalt nagu Zola või komöödiliselt nagu seda tegi Voltaire oma teosega "Candide", kus ta moraliseeris prantuse ühiskonda. Kusjuures, tõlked eesti keelde olid ka väga hästi tehtud. Tundub, et kaduma ei läinudki väga palju. Või siis reaalsus on see, et ma ei tea, sest kahjuks prantuse keelega pole ma siiani veel väga kaugele suutnud jõuda!