Vähesed on raamatud, mis südame kriipima panevad ja pisara suudavad välja võluda. Mõtlema panna elu üle ja vaatama inimesi enda ümber teisiti.
Viola Ardone suutis oma raamatuga üllatada. Aitäh Oudekki, et soovitasid seda lugemisgrupis. Tõesti loodan, et 28 keele hulgas on ka eesti keel, millese raamat tõlgitakse.
Raamat räägib loo seitsme aastasest Amerigo Speranzast, kui ta 46ndal aastal jätab oma kodu, minnes rongile, mis viib ta koos teiste lõunast pärit lastega Põhja-Itaaliasse. Selline oli kommunistide plaan. Võtta vaestest perest pärit lapsed ja viia nad kokku põhja-itaalia peredega. So-li-dar-ie-tà (Solidaarsus).
Läbi Amerigo silmade saame minna tagasi aega pärast Teist Maailmasõda, kus Itaalia oli põlvedel. Lokkas vaesus. Eriti Lõuna-Itaalias. Paljud olid sunnitud emigreeruma. Elu oli raske. Siis tuli kommunistlik partei välja ideega organiseerida niiöelda "laste rongid". Lõunast saadeti vaestest perest lapsed Põhja paariks kuuks. Eriti Emilia Romagnasse. Mõned lapsed lapsendati. Mõned läksid koju tagasi, aga Põhjas elav pere toetas edasi. Mõned jooksid kodust minema nagu seda tegi Amerigo.
Lugesin ja üritasin end panna Amerigo ema Antoinetta kingadesse või teiste emade kingadesse, kes olid nagu sunnitud oma lapsed rongile panema ja teise perre saatma. Mitte, et neist lahti saada. Vastupidi. Et neil oleks soe söök laual ja riided seljas. 46ndal aastal laps oli õnnistus ka vaesuses. Kuidagi saadi hakkama. Elati üle raskused. Naaber toetas naabrit.
Kas ma saadaks oma lapse kaugele tundmatusse perre? See on nii kaheotsaga küsimus. Üks osa saadaks. Teine osa ei saadaks. Kas Sa saadaks?
See küsimus jääbki õhku rippuma ... Kas sa... ?
Kommentaarid
Postita kommentaar