Tuulelohe jooksja

Khaled Hosseini nimi jäi mulle silma Itaalia lugemisgrupis, kus teda soovitati. Hosseini on Afganistaanist pärit kirjanik. Minu esimene kokkupuude temaga ongi läbi "Kite runner´i". Otsustasin raamatu osta ja lugeda. Istusin raamatupoes ja juurdlesin, kas osta tema kaks raamatut või ainult üks. Lõpuks otustasin, et ostan esialgu ühe. Ma ei olnud kindel, kas ta mulle meeldiks. 
"Kite runner" on raamat, mis krutib üles emotsioonid! Nii hästi ja siiralt kirjutatud teos. Vahe peal ma mõtlesin, et see on päriselt toimunud autori enda või ta sõbraga. 

Raamat räägib Kabulist pärit poisist nimega Amir. Tema elust Kabulis ja sellest, kuidas ta oma isaga pidi Ameerikasse elama minema. 

Romaan käsitleb isa-poja suhet, sõprust kahe erineva grupi vahel, reetmist ja lunastust. Amiri  ja ta isaga, kes olid pashtuni grupist, elas Hassani koos oma isaga, kes olid pärit hazara grupist. Amiri isa hoidis oma teenrit ja ta poega väga. Siin võis tunda justkui pisikest armukadedust Amiri poolt. Amir oli teistsugune. Ta polnud nii sportlik, kui ta isale oleks meeldinud. Amir oli rohkem huvitatud raamatutest ja õppimisest. Ainuke sport, kus ta oma isa heakskiidu teenis oli lohelennutamisega, rahvussport Afganistanis, kuni hetkeni mil see Talibani poolt ära keelati. Tal oli hea meel selle üle. Ta otsis justkui oma isa tähelepanu. Muidugi ta isa armastas teda. Väga. Aga kohati jäi mulje nagu ta ei väljendanud, seda nii kuidas Amir oleks soovinud. 

Mulle Amir´i tegelaskuju ei meeldnud üldse. Eriti pärast stseeni, kui tema sõber ära vägistatakse ühe vanema poisi poolt. Ta nägi seda pealt ja ta ei aidnud Hassanit. "Milleks selline õudne stseen? Milleks selline nõrk tegelaskuju?" 

Tol hetkel tundsin, et edasi ei suuda lugeda. Nii paha oli. Kas tõesti ei võinud ta vahele minna sinna? Kedagi appi kutsuda? Kuidagi oma sõpra päästa? 

Tort kirsile oli muidugi stseen, kus ta peidab Hassani tuppa raha ja kella, lootes et ta isa viskab Hassani koos isaga välja. Ilma temata tundus elu lihtsam. 

Hassani teebki valetunnistuse, üteldes et tema need varastas. Amiri isa andestas neile kõik, aga Hassani isa otsustas siiski lahkuda. Amiri tegelaskuju muutus üha enam vastikumaks mu jaoks. 

Otsustasin, et loen edasi. Vaatamata sellele, et mulle Amir oli vastumeelne. Valelik ja libekeelne, kellel puudub julgus. 

Edasi lugedes sain aru, et tegelikult ta väga halb polnudki. Lihtsalt ta tegi valed valikud. Olles noor ja otsides oma isa heakskiitu, tegi ta kõik, mis tal pähe tuli. 

Amir pidi oma isaga põgenema, kui Nõukogude Liit tungis Afganistaani. Esialgu mindi Pakistani sealt edasi juba Ameerikasse, kus Amirist sai kirjanik. 

Amiri isa, Baba, siiski igatses Hassanit nende elus. Amir vist mitte väga. Vähemalt nüüd oli isa tähelepanu ainult tal. 

Pärast isa surma, saab ta kirja Rahim Khanilt, kes oli ta isa äripartner. Rahim kutsus teda Pakistani. Siit saab alguse tema Amiri lunastus protsess. Ta võtab kokku julguse ja läheb ka Afganistani, et leida oma lapsepõlve sõbra poeg. Rahim palub Amiri, et too läheks ja tooks ta Pakistani, kus teda ootab ameerika päritolu paar tema lapsendamiseks. Lunastamaks oma lapsepõlve viga, ta lähebki Afganistaani. 

Ta käib läbi oma endisest kodust ja lastekodust, mille ta isa oli ehitanud ammu. Ta mäletab veel kõike. Sõja tõttu on nüüdseks kõik hävinud. Kõigest on järgi jäänud ainult mälestus. Amir leiab Sohrabi lõpuks üles ja viib ta endaga Pakistani. 

Hosseini, peale keerulise, isa-poja, suhte lahkamist, on ta oma raamatusse pannud ka kultuurilise konflikti, hazarate ja pashtunide näol. Pashtunid on justkui ülemrass ja hazarad on alamrass. Hazaraid tuleb halvasti kohelda. Kõik pashtunid, kes neid hästi koheldi, neile vaadata üldjuhul veidike viltu. Afgaanid, kes Hosseini raamatut lugesid, avaldasid arvamust, küsides:

"Miks sa sellest kirjutad? Kas sulle ei meeldi me sünnimaa?" 

Aga keegi ei ütelnud, et Hosseini kirjeldus ei vasta tõele. Kui aus olla, siis ma ei teadnudki sellest varem. Tänu Hosseini raamatule otsisin internetist infot juurde. Olen veendunud, et seda teemat pean ma veel süvendama. Tundub väga huvitav. 

Raamat meeldis mulle väga. Siiras ja hästi kirjutatud. Tekitab emotsioone. Ma ei mõtelnud, kas see või teine asjaolu on tõsi. Ei kontrollinud ajaloolisi fakte. Pigem olin ma keskendunud inimeste vahelisele suhetele ja Amiri arengule. 

Soovitan lugeda. Kui sa just tigedana ei pane raamatut vahe peal kõrvale, siis suudad teose läbi lugeda ühe-kahe päevaga. Eesti keelde pole teda tõlgitud, küll on ta kättesaadaval inglise keelsena Rahva Raamatus. 

Kuna ma olen kindel, et mulle ta stiil meeldib, siis lähen varsti ostan tema kaks teist raamatut "Thousand splendid suns" ja "And the mountains echoed". 

Loomulikult, kui olen suutnud oma teised kaksteist raamatut läbi lugeda, mis mind ootavad.... Või siiski ... Kes mind teab?