Bologna ja 101 asja , mida teha

Bologna on huvitav ülikoolilinn, mis turistidele jääb nagu märkamatuks. Olles Veneetsia ja Firenze vahel eelistavad turistid enamasti neid kahte. Mul tegelikult isegi hea meel. Üks aasta oli linn turiste täis ja elu oli peaagu võimatu. Nii, et aitäh Firenze ja Veneetsia. 

Aga tegelikult ma ei taha teile rääkida sellest, kui äge on elu turisti vabas Bolognas, vaid pigem ühest raamatust, mille nimi on "101 cose da fare a Bologna". See ei ole selline turistikas, kus seletatakse üksipulgi lahti, kus peaks shoppama Itaalia viimaseid moodsaid riidetükke või kus kohas peaksid sa söömas käima. Siit sain ma omal ajal palju ägedaid nippe, mida Bolognas kogeda.  

Seepärast mulle see raamat meeldiski. Margherita Bianchini on kokku pannud 101 väga kihvti tegevust, mida Bolognas teha. Mingil määral on seal tunda ka Bologna hinge ja südant. Kui sa mõndasid asju proovid, siis vaatle ka enda ümber inimesi. Absoluutselt megakogemus! 

Mingid asjad teed niikuinii. Näiteks istud Piazza Maggiorel, kiriku San Petronio treppidel ja vaatled inimesi mööda käimas. Kes jookseb kiirelt üle platsi, kes jalutab, on neid kes unistavalt kõnnivad käsikäes. Mulle meeldib San Petronio treppidel istuda, Vasco Rossi muusikat kuulata ja inimesi vaadelda. Meditatsioon. Selline teistsugune. Ma kujutan, ette nende inimeste elu ja kuhu nad parasjagu tõtata võiksid. Pärastlõunane tegevus. Mõnus. Mõnikord võtsin ka raamatu endaga ja lugesin seal. Bologna elu käib piazzadel ehk platsidel. Piazzad oleks nagu suured ühised eluruumid, kuhu kõik kokku kogunevad, et oma elu üle arutleda. 

Kui sa satud siia ülikooli, siis õnnitlused! Mu arvates üks parimaid linnu, kuhu ülikooli õppima tulla! Bolognas on Euroopa vanemaid ülikoole. Via Zamboni on ülikooli tänav, seal käib elu. Ja missugune! Igav ei hakka sul kohe kindlasti! 

Ülikoolis õppimisega on Bolognas ka paar niiöelda ebausku. Näiteks enne ülikooli lõpetamist, ei tohiks sa Asinelli torni otsa minna. Samuti ei tohiks Piazza Maggioret diagonaalselt ületada. Kui mu abikaasa käis ülikoolis, siis Asinelli otsa me minna ei tohtinud enne kui tal kraad käes. Ta vältis ka Piazza Maggiorelt diagonaalis üle käimist. Mina küll mõtlesin, et ta ei usu selliseid imevärke, aga võta näpust! Minu väga loogilise mõtlemisega ratsionaalsest abikaasast sai ebausklik. 

Margherita soovitab ka kohta, kus sööma minna. Aga seegi on seepärast, et seal saad elamuse osaliseks! Da Vito ehk Vito juures, trattoria mis on natukene Bologna kesklinnast väljas, kus kindlasti võiksid ära käia! See on mõnus vanakooli söögikoht. Ära oota mega teenindust või haiglaslikku puhtust. Võta seda kohta kui kogemust! 

Mu elukaaslane sattus sinna koos oma ülikooli kaaslastega sööma. Toit on mõnusalt kodune! Pakutakse kodust Sangioveset. Ettekandjad..KHM! Omamoodi tegelased. Ühesõnaga, mu abikaasa oma sõpradega käis seal söömas, mitte ainult toidu pärast vaid ka kogemuse pärast. Üks õhtu oli ettekandja seal purjus ja ta ei viitsinud arvutada "fatturat", mida nad seal söönud olid ja küsis lihtsalt, et kuidas meeldis kõik. Loomulikult kõik vastasid, et mega hästi. Arve tuli neile ka siukene "enam vähem", mitte täpne. Ühesõnaga, mis ma ütelda tahan. Kui sa soovid hästi süüa ja toredat kogemust, käi läbi. 

Bologna on linn, mida tuleb elada. Elasin siin ilusad 4 aastat ja käin siin nii tihti kui saan, aga alati kui siia satun, avastan jälle midagi huvitavat. Räägi inimestega. Eriti vanema generatsiooniga. Neil on nii palju ägedaid asju jutustada, lihtsalt kuula kõrv kikkis. Üks päev see kõik kaob. 

Kui itaalia keel suus, siis ainult kuula! Nii palju ajalugu. Nii palju ilusaid lugusid, mida raamatust ei leia. Kusjuures, ärge pange pahaks kui tullakse uudistama! Itaallased on loomult nagu kassid, neil on vaja teada kõike. Samuti meeldib neile iga asja pärast viriseda. Itaallaste viriseminegi on tegelikult, nii naljakas, kui see ka pole, ülimalt positiivne. Nii, et ärge te virisege, vaadelge asja positiivset poolt. 

Bolognas pole vaja raha raisata jõusaali peale. Ausalt. Käige 3-4 korda nädalas San Lucas ülesse ja alla, kalorid põlevad kiiremini, kui te endale sisse jõuate pugida! San Luca kirik on künka otsas. Peale mõnusa trenni avaneb teile ka megailus vaade linnale. Kui siia satun, siis alati käin jooksmas seal. Tunnistan ausalt, praegu olen ma vormist täiesti väljas. Mu unistus on sinna üles joostes minna! Praegu ma õnnitlen end, kui sinna üles minnes ilma pausideta jõuan. 

Et aru saada täpsemalt, mis ma mõtlen, peate ise ära käima. Mu kodust Santuario di San Luca on ligikaudu 10 kilomeetri kaugusel. Mõnus distants trenniks. 

Põhimõtteliselt, kui sa seal jala pole ära käinud, siis sa pole Bolognat kogenud. 
Suvel, kui kraadid on üle kolmekümne, soovitan sinna minna kas hommikul vara 7 ajal või pärastlõunal nelja viie ajal. Kes palavust talub võib ka keskpäeval sinna üles minna, aga kindlasti soovitan pudel vett kaasa võtta. Samuti ole valmis higistama! Pane jalga mugavad tennised ja õhku läbi laskvad riided ning naudi! 

Ma olen kohanud ka turiste, kes on sinna üles läinud palaval päeval kontsa kingadega ja diskomeigiga. Ma ei tea, mis neist järgi jäi, kui nad alla sealt tulid. Ma kujutan ette, et väga tore vaatepilt see polnud. Nii, et soovitus, ära meigi end sel päeval kui ostustad minna San Lucasse. Su nahk ütleb sulle aitäh. 

Kui sul on linnast tüdimus ja soovid natukene rohelust, siis Bolognas on parke kuhu minna. Kesklinna lähedal kohe on Parco Margherita. Seal on ka mõnus kohviku laadne koht, kus aperatiivot teha. La Serre on koha nimi. Kui sul on võimalik võtta ka kodukontor siis seal on võimalik ka töötada, neil on olemas nii öelda "working area". Nii mõnus töötada roheluses. 

Mida Margeherita veel oma raamatus soovitab on õppida selgeks Bologna "porta" nimed. Kui sa Bologna kaardi kätte võtad saad aru, et kesklinn on suures ringis niiöelda müüri sees. 

"Kohtume Porta Saragozza juures ja siis lähme sealt edasi."

Porta´d ja Piazzad on kohtumispunktid. 

Ma võiks lõputult kirjeldada, kui kaunis ja mugav linn on Bologna. Aga ma jätan teile võimaluse avastamaks Bolognat. Kui itaalia keel suus, siis võtke kätte Margherita raamat ja uudistage linna, mille hüüdnimi on "La Rossa, La Grassa e La Dotta". Jätan teile võimaluse uudistamaks, mis see tähendab ja miks teda niiviisi kutsutakse.