Federico Fellini, itaalia kuulsaim režissöör, on öelnud väga hästi, mis paneb ühte lausesse minu kaootilised mõtted, keeltest ja nende õppimisest.
"Erinev keel on erinev nägemus elust."
Hiljuti lugesin uuesti oma ühe lemmikraamatu "Roosi nimi" Umberto Ecolt. Eesti keeles lugesin seda vist kolmteist-neliteist aastat tagasi. Ostsin selle Eesti Päevalehe kampaania ajal, osta leht ja raamat on tasuta. Laupäeviti vist oli see promotsioon. 
Raamat, mis mulle kõige enam muljet avaldas sellest seeriast oligi "Roosi nimi".
Tol hetkel lugesin seda, kui kriminaalromaani, mille tegevus toimus keskkajal. Hästi põnev oli lugeda ladina keelseid lauseid, millest ma muidugi midagi aru ei saanud.
Aga tark oli mõtelda, et loen.
Sisu oli tegelikult päris keeruline, tegevusliin oli põnev ja karakterid olid meeldivad.
Eriti põnev oli lugeda Adso da Melki ja Guglielmo da Baskerville vahelisi arutelusi.
Kokkuvõtvalt ka raamatu süzeest.
Aastal 1327 jõuavad tema kaitse all rändav benediktiini algataja Franciscuse Baskerville Guglielmo ja Adso Melk Põhja-Itaalias benediktiini kloostrisse, et osaleda teoloogilisel vaidlusel. Seda kloostrit kasutatakse neutraalse pinnana paavst Johannes XXII ja ketserluses kahtlustatavate frantsiskaanide vahelises vaidluses.
Kloostrit häirivad mõrvad, mida abt palub Guglielmol uurida, keelates neil raamatukokku sisenemise.
Mõrvad muudavad müstiliseks asjaolu, et need olid seostatud apokalüptiliste sündmustega ilmutusraamatust. Milleks olid taevast lendavad objektid, esimene ohver Adelmo kukkus tornist. Verevannist leiti Venantius. Severinuse peasse oli raiutud taevakeha kuju. Berengar leitakse vanni uppununa mürgituse tunnusmärkidega. Keerulisi märke järgides ja neid arutledes jõutakse mõrvarini. Lõpuks põles klooster koos raamatukoguga maha, jättes järgi ainult varemed.
Raamatust tehti eelmisel aastal ka film, kus Sean O'Connery mängib peaosa. Polegi seda jõudnud vaadata. Võib olla ei vaata ka, üldjuhul raamatud on paremad.
Pärast itaalia keelse versiooni lugemist, sai järjekordselt kinnitust mu mõte, et keelte õppimine on kuldaväärt. Mitte ainult ei ava see sulle võimalusi teistega rääkimiseks, vaid aitab aru saada ka paljudest faktidest. Ma ei oskagi seda kuidagi sõnadesse hästi panna.
Keel on võimas vahend, mis avaks nagu uksed uutesse dimensioonidesse. Kui enne itaalia keele oskust kõndisin mööda teed, nüüd on see tee rikastunud puude ja põõsastega. Prantsuse keel muudab päeva värvikamaks. Hispaania keel rikastab emotsioonidega. Vene keel on nagu karu metsas.
Mida ma noorusest kahetsen on see, et ma keeli varem ei viitsinud õppinud. Just, ei viitsinud. Puudus motivatsioon ka. Noorena suudame me palju paremini meelde jätta uusi sõnu ja leida seoseid. Eks praegugi saab, aga on natukene raskem.
Kommentaarid
Postita kommentaar