Tehnoloogia võidujooks

Mõnikord ma mõtlen, et kuhu me kiirustame ja mida me soovime tehnoloogia arenguga saavutada. Eriti praegu, kui kogu me elutempo on järsku nii kiireks muutunud, et varsti ei jõuagi enam sammu pidada. Töötades IT firmas, näen ma igapäevaselt pealt, kuidas me ajaga võidu jooksvalt uut tehnoloogiat arendame ja mõtleme, kuidas inimeste elu mugavamaks teha. Samas teiseltpoolt vaadatuna elame me kartuses, et ühel päeval AI asendab me tööd. Mis me siis teeme? Tulevik tundub kahtlaselt sünge.

Arutlesin selle üle ka ühe oma kliendiga. 

"Huvitav saab olema me tulevik, lugesin just artiklit AI teemal. Tundub, et MSN asendab ajakirjanikud AI-ga. Täesti kummaline mõtelda, et vaikselt meile tuntud töökohad kaovad," ütlesin talle mõtlikult.  

"Ei ole see asi nii hull midagi. AI tuleb ja asendab mõningad töökohad, aga samas vaata asja positiivset poolt, tehnoloogia areng loob ka palju uusi ameteid, kunagi meil ei olnud ärianalüütikut või näiteks ka müügitöö oli raskendatud ja aeganõudvam. Nüüd osad ülesanded on automatiseeritud, mis annab meile rohkem aega teisteks tegevusteks. Ega see pole nii hull kah," vastas ta mulle positiivselt.  

Juurdlen selle üle siiani. Võib olla tal on õigus. Mina pole Artificial Intelligence´i koha pealt jõudnud ikka veel seisukohta võtta. On see hea või saab see olema meie hukatus? 

Kuna teema on väga aktuaalne, mõtlesin, et peab süvendama oma teadmisi. Mulle jäi mulle silma Kai Fu Lee raamat AI-st ja masina õppest (machine learning). Kuna raamatu arvustused olid head ja ka pealkiri tõmbas mind, otsustasin ma ta tellida. 

Kai Fu Lee taust on päris huvitav. Töötanud on ta nii Ameerikas Silicon Valleys kui Hiinas tänu millele on tema vaade AI arengule päris laiahaardeline. Raamat on kirjutatud maakeeles ja räägibki tegelikult sellest, et me ei peaks kartma tulevikku, kui me suudame jääda tehnoloogia rallis inimesteks. 

Raamatu alguses ta selgitab väga arusaadavas keeles, kuidas sai tehnoloogia areng alguse ja kuidas me oleme jõudnud praegusesse punkti. Miks hiinlastele kõike kopeerida meeldib ja mis moodi Hiinast võib saada üks võimsamaid riike maailmas. 

Samuti ta arutleb selle üle, miks Hiinas osad Ameerika korporatsioonid edu ei saavutanud.

Ta leiab, et ameeriklased ründavad uut turgu olles arvamusel, et nende tooted on kõige paremad. Puudub paindlikkus ja kui midagi soovitakse vastavalt turu vajadusele ümber organiseerida, tuleb läbida korralik kadalip, et muutus ellu viia. Samas hiinlased tahavad kõik kiirelt teha. Kui on vaja toodet muuta vastavalt marketi tagasisidele, siis otsus tehakse kiiresti. 

Näiteks ebay ei saavutanud edu Hiinas, kuna ei suutnud muganduda Hiina turu vajadustega. Selle asemel saavutas edu AliBaba, Hiina kohalik "Ebay". Ebay läbi kukkumisest on kirjutatud ka "case studies". 

Samuti Google, kus Kai Fu töötas kui CEO, pidi oma kohvrid kokku pakkima ning lahkuma. Google´i asemel kasutatakse Hiinas veebisaiti nimega Baidu. 

See on väga huvitav vaatenurk, mille üle ma juurdlen siiani. Kas see tõepoolest on nii nagu tema seda on kogenud? 

Peatükki "The four waves of AI" läksid mu mõtted sellele, kuidas meist on saanud suurkorporatsioonide tooted. Meie navigatsioon internetis on jälgitav, mida me otsime googles, millistel lehtedel me veedame aega, kuhu klikime ja mis lehel me kõige enam aega veedame. 

Oleme Facebookis, mis on tasuta teenus. Aga tasuta asju ei ole olemas. Facebookis, kes iganes võib tulla ja kontrollida su avalikke andmeid, mis lehtedele sa oled meeldib vajutanud, mida sa kommenteerid. Kõike seda saab müüa. Facebook tegigi seda. Skandaal.

Või instagramis fotosid publitseerides sa näitad, kus sa käid ja mis sulle meeldib. Jällegist andmeid, mida saab edukalt marketingi eesmärgil kasutada, et sulle tooteid müüa.  

Hiinlased näiteks leiavad, et nende jälgimine on normaalne nähtus. Privaatsusest loobumine ei tundu neile probleemiks olevat. Elu peab olema mugav!  

Meie Euroopas otsime ikka veel võimalusi, kuidas privaatsust kaitsta. Samas me unustame, et privaatsust kui sellist ei eksisteerigi väga. Onlines olles vähemalt mitte. 

Mis mulle väga südamesse läks oli Kai Fu lugu haigusest. Ma ei tea, miks me kõik peame haigestuma, et aega maha võtta ja mõtelda selle üle, mis elus on olulisem ja mille jaoks me elame. Peatükis "The wisdom of cancer" arutleb ta selle üle, kuidas vähi avastamine ta elu muutis. 

Olles pühendunud karjäärile veetis Kai Fu enamus ajast tööl, unustades pere. Vähki põdedes jõudis ta arusaamale, et raha ja võim ei anna meile seda, mida meil vaja - armastust ja lähedastega koos veedetud aega. 
Nii mõtlen ka mina. Pere on number üks. Kuigi mõnikord ma unustan end arvuti taha vastates meilidele hilise õhtutunnini ja terve päev olen telefonitoru otsas lahendamaks klientide probleeme. Seda peatükki lugedes mõtlesin, et kas mulle on ehk ka vaja äratuskella helinat? 

Üleüldiselt mulle see raamat meeldis. Kai Fu Lee on suutnud väga lihtsalt arutleda ja analüüsida tehnoloogia maailma postiivseid külgi, kuid ei jätnud märkamata ka negatiivseid. Raamatu lõpetas ta tugeva sõnumiga: 

"Let us choose to let machines to be machines, and let humans be humans. Let us choose to simply use our machines, and more importantly, to love one another."