Raamatud teevad meid õnnelikuks

Eile kuulasin Eros Ramazotti lugu "Se bastasse una canzone", millegipärast see lugu viis mind mu lapsepõlve lainetele. Võib olla, sest Ramaozotti laule vahete vahel ikka kuulis raadiost ja nüüd mu aju lihtsalt pani üks pluss üks kokku ning tulemuseks on see blogipostitus. 

Meelde tulid need kaunid momendid, kui ma isaga koos raamatukogus käisin. Ta on ka suur raamatute sõber. Me valisime koos raamatuid. Lugesime koos sissejuhatusi ja arutlesime selle üle, kas on mõtet lugeda seda või toda raamatut. Naersime, kui leidsime naljakaid raamatuid. Nokkisime teineteist. Tema mind, sest ma tema ema käest sain pisiku armastusromaane lugeda, mina teda sest ta ainult laenutas kriminulle. 

Kui olin kolmeteist aastane, püüdsin ma olla täiskasvanulik, võttes kätte ühe tema laenutatud raamatu, mis rääkis Marsist ja sellest kas seal võib elu olla. 

Midagi ma aru ei saanud, aga muljet avaldas ta mulle päris palju. See oli moment, kui avastasin enda jaoks teaduskirjanduse. Aastaid hiljem paelus mind psühholoogia ja kõik mis me ajuga seotud. Teaduskirjanduse huvile pean ma tänud avaldama oma isale. Ilma temata võib olla ma poleks sinna poole vaadanud või oleks avastanud zanri enda jaoks hiljem? Mine sa nüüd tagantjärgi tea! 

Kui me ellu saabusid kaks uustulnukat, mu õde ja vend. Õde sündis, kui ma olin juba üheteist aastane. Ma arvasin, et peab ka talle lugema. Lapselikult mõtlesin, et siis saab ka tema targaks. Kuni aastaseks saamiseks mu lugemiste peale vajus ta magama. Kui ta oli kuskil ühe ja poole aastane, tuli mul mõte talle raamat laenutada! 

Laenutasin talle Miki Hiire pildiraamatu vähese jutuga. Ma täpselt ei mäleta, kuidas või miks, kuid vähese ajaga mis ma talle tähelepanu ei juhtinud, oli ta suutnud raamatu ära nätsutada. Võimalik, et ma lugesin oma raamatut ja naiivselt mõtlesin, et ta võib pildiraamatut vaadata samal ajal.  Igatahes tulemuseks oli väga rikutud raamat, mida ma ei julgenud raamatukokku viia päris tükka aega. Kui hoidja mulle meelde tuletas, et raamatu laenutus aeg on läbi,  pidin suure häbitundega üles tunnistama, et mu õde sõi raamatu ära. Muidugi sain hurjutada, et ma väikelapse kätte raamatu andsin. Peaksin ju paremini teadma, et võib ohtlik olla. Kahjuks ma ei teadnud. Pidin ema käest küsima 5 krooni ja selle kahjutasuks maksma. Nii sai raamatu teekond alguse mu õele. Tänaseni ta ei loe väga. Ainult oma lapsele muinasjutte. 

Võib olla ma lihtsalt ei leidnud tema jaoks sobivat raamatut? 

Ega ma siis alla ei andnud. Me ellu saabus vend. Mu projekt, lugemiskire pisik edasi anda, läks teisele katsele. Oma vennale ma ei lugenud muinasjutte, vaid ajalugu. Tol perioodil mulle meeldis lugeda kuulsatest ajaloo karakteritest nagu Marie Antoinette ja Mozart. Raamatud mida lugesin hetkel, neid lugesin ma talle ka. 

Võib-olla seepärast ta ajalugu õppima läkski? Ei tea vastata. Aga selle üle, et mu vend raamatuid loeb ja neid hindab, on mul meeletult hea meel. 

Kas olin mina, kes talle selle pisiku andis või on see mingil määral meil geenides, ma ei tea. Aga mul on hea meel, et saan temaga raamatute üle arutleda. Küsida temalt soovitusi. Rääkida talle oma viimastest leidudest. 

Ehk siis meile piisab ainult ühest inimesest, kes näitab meile suuna kätte. Me läheme, kui meile meeldib. Kui ei meeldi, leiame teise tee ja jätkame oma teekonda seal. 

Vaja on ainult ühte inimesest me elus, kes näitaks meile raamatute maailma ilu ja võlu.