Praegu on hästi populaarseks muutunud ameerika kirjaniku Ray Badbury raamat Fahrenheit 451, mille ta kirjutas elades viiekümnendate Ameerikas. Kui raadio hakkas kodudes võimust kaotama ja televiisor hakkas võimust võtma meie elutubades. Uudishimust vaevatuna ostsin ma ka ta raamatu ja lugesin ta läbi. Pean mainima, et "Farenheit 451" on järjekordne raamat, mis mu ellu saabus õigel hetkel. Bradbury oma teosega suutis mu jänese moodi hüppavad mõtted ja mälestused paigale seada ja sellest arusaadav mõte kujundada.
Bradbury oma raamatus toob meieni peakangelase tuletõrjuja Montagi maailma, kus raamatute omamine ja lugemine on keelatud. Tuletõrjujad ei kustuta enam leeke, vaid süütavad neid. Tuletõrjujate töö on oodata väljakutseid majadesse, kus kahtlustatakse raamatute olemas olu, et neile siis tuli otsa panna.
"See on kena töö, teate. Esmaspäeval põletame poeesiat, kolmapäeval Melville teoseid, reedel tuhastame Whitmani. Me põletame raamatuid tuhaks seejärel süütame ka tuha. See on me ametlik moto," kirjutab Bradbury oma raamatus kirjeldamaks nende tööd.
Montag loob lühikese tutvuse seitsmeteist aastase tüdrukuga, kes deklareerib end hulluks, kuna jalutab maailmas, kus kõik kasutavad autosid liikumiseks.
"Mulle tundub, et autojuhid ei tea tegelikult, mis on lilled või rohi, sest nad ei vaata kunagi aeglaselt," ütleb Clarisse Montagile ühe nende kohtumise ajal.
Kohtumine Clarisse'\ga mõjub Montagile nagu külm dush pärast sauna. Tundub nagu ärkaks ta üles unest, milles ta on viibinud kogu oma senise elu. Unest, kus ta nautis televiisori vaatamist, kus ta ei mäletanud kuidas ta oma abikaasaga tutvus. Unest, kus ta nautis vaadata leekides raamatuid.
Päev, mille oli saatuslik mõju Montagile, kui tema ja ta kolleegid said välja kutse ühe naise majja, kus olevat raamtuid. Naine otsustas põleda majja koos oma raamatutega. Tundus, et tema jaoks maailm ilma raamatuteta ei ole elamist väärt.
Siit saab alguse juurdlemine teemal, mis maailmas me elaksime, kui meil poleks raamatuid. Tundub banaalne, eksju? Aga tegelikult on kurb mõtelda, kui paljud inimesed on huvitatud rohkem telekast ja sotsiaalmeediast, kui lugemisest.
Lugedes Bradbury raamatut, tuli mulle meelde stseen lapsepõlvest, kus me ema mu raamatutele tule otsa pani. Sest tema jaoks olid raamatud ainult paber. Kui ma koolist koju jõudes nägin oma lemmikraamatu kaasi ahju ääres, tundsin ma viha ja valu korraga.
"Miks sa selle raamatu ära pidid põletama, ma ju tahtsin seda veelkord lugeda!"
"Miks sa selle raamatu ära pidid põletama, ma ju tahtsin seda veelkord lugeda!"
Raamatuks olid Eduard Vilde "Raudsed käed". Üks erakordne teos, mis mul siiani südames.
"Ah! Sul on neid nii palju, pole vaja. Pealegi pidin ahju tule tegema," nähvas ta tigedalt.
Ma teadsin, et mul pole mõtet temaga vaielda. Mu ema ei saanud aru mu raamatu lembusest. Tema jaoks oli raamatute lugemine aja raiskamine. Võimalik, et tänaseks on ta oma arvamust muutnud.
Mu õelaps, kes on kuueaastane on arvamusel, et raamatuid ei pea lugema. Üldse, milleks peab lugema ja kirjutama õppima, kui on olemas arvuti.
Neil hetkil tahaks ise halvasti nähvata, aga ega see midagi ei muudaks. Neid on nii kasvatatud ja nende jaoks on arvutist tulev maailm olulisem, kui miski muu.
Mina aga unistan maailmast, kus raamatud on olulised ja inimesed rohkem loeksid. Arutleksid loetu üle. Fantaseeriksid. Mõtleksid. Räägiksid kasutades rikkalikku sõnavara nagu Oscar Wilde ajastul.
Tehnoloogia on tore, aga kuhu me tahame jõuda selle arenguga? Millisesse maailma me kiirustame?
Kommentaarid
Postita kommentaar