Nii kaua kuni sõda ei koputa meie ukse taga, me väga ei hooli sellest. Me vaatame eemalt. Loeme artikleid. Uurime ajalugu. Vaatleme sõjapõgenikke ja aitame neid, saates paar eurot oma pangakontolt ning sellega tundub nagu vaigistaksime oma südametunnistusegi. Mina sõda ei mõista. Võib-olla ei hakkagi mõistma. Ei taha kah.
Ei taha mina arusaada sellest, miks inimesest tehakse kahuriliha poliitilistel eesmärkidel. Milleks on vaja tappa idealoogia nimel? Kindlasti on olemas inimesi, kes tunnevad, et sõduriks olemine ja sõjas käimine on nende kutse. Aga miks küll oma saatus määrata võimaliku kiire surmaga?
Terzani, kes on üks mu lemmik kirjanikest, oli sõjakorrispondent Aasias. Ta oli kohal Vietnamis ja Kambodzhas, kui seal käis niiöelda vabadussõda kolonisaatorite vastu, kuhu loomulikult ka USA pidi kohale minema. Arvati, et sõda saab kiirelt läbi. Palju Kambodzhal ja Vietnamil ikka jaksu ning inimesi oli vastu panna. Pealegi USA´l oli arenenud sõjatehnoloogia. USA eesmärk oli summutada kommunismi alged, mis hakkasid võimust võtma Aasias. Hea läks paha vastu võitlusse. Demokraatia võitlus kommunismi vastu.
"Fantasmi. Dispacci dalla Cambogia" selles raamatus on kronoloogilises järjekorras kõik Terzani artiklid, mis aja jooksul avaldatud sõjast Kambodzas itaalia ajakirjades la Repubblica, Il Giornale, L´Espresso, Corriere della sera ja Saksamaal Der Spiegel´s.
Phon Penh oli tema jaoks ilusaim pealinn Indo-Hiinas. Ta armus Kambodzasse, kus ta leidis harmoonilise kultuuri eriliste traditsioonidega. Käies ringi koos tõlgiga, teiste ajakirjanikega ja fotograafidega jäädvustamaks ajalugu tulevastele põlvedele. Vaja oli juurelda hetke olukorra üle. Kirjutada sellest eurooplastele. Ma ei tea, paljud olid huvitatud sellest teemast Euroopas ja paljud lugesid. Praegu tagant järele lugedes, tundub see situatsioon täis ärevust ja ootust. Uut algust, mis tõotas tulla palju parem. Õiglasem. Raamatu uues trükis on eessõna kirjutatud Terzani abikaasa Angela Staude poolt, see aitab raamatut paremini mõista. Angela kirjeldab samm sammult, kus Terzani parasjagu oli ja kuidas see mõjutas teda. Samuti kirjeldab ta ka konflikti kulgu, millest Terzani oma artiklites kirjutas. Eessõna aitas raamatut paremini mõista, kuna ausalt üteldes ma ei teadnud väga palju Aasias toimunud konfliktidest. Tänu Tiziano raamatutele lugesin internetist ja tellisin paar raamatut juurde, selleks et paremini mõista sealset olukorda.
Raamat "Pelle di leopardo" koosneb kahest osast, üks on tema varem ilmunud raamat "Giai Phong! La liberazione di Saigon" ja teine päevik tema viibimisest Vietnamis sõja ajal. Selleks, et mõista üht riiki ja tema inimesi peab tundma ajalugu. See raamat oli minu jaoks väga raske lugemine. Mul jooksis silme ees justkui film pommitamistest ja vaestest inimestest, kes olid kogu sündmuste keerisesse tõmmatud saatuse tahtel. Vietnamis võideldi kolonisaatorite vastu. Vietcong ehk kommunistid Põhja Vietnamist sõdisid Lõuna Vietnami vastu. Vietnamlased. Ühe riigi elanikud olid üksteise vastu üles keeratud. Sõdisid vend venna vastu. Kõik ideaali nimel, vaba Vietnami nimel. Lõuna pooldas dmokraatiat, olles toetatud USA ja tema liitlaste poolt. Vastaseks oli neil Põhja Vietnam, keda toetasid kommunistlikud riigid.
Kui Vietnam lõpuks 1975ndal aastal "vabastati" ja kommunistlik partei valitsuse moodustas, saadi aru mis hinna inimesed olid vabaduse eest maksnud. Vabadus, mis saabus ei olnud see, mille eest võideldi, millest unistati. Valitsus lõi ümberõppe laagrid, kuhu saadeti eelmise valitususe liikmed. Inimesed pidid fanaatikutena uskuma uut valitsust ja seda toetama. Polnud teist varianti. Valituses kahtlemine oli lubamatu.
Mõlemad raamatud panid mind mõtlema selle üle, kui lihtsalt me oleme manipuleeritavad või isegi programmeeritavad mõtlemaks, seda mida vaja. Lihtsalt on vaja ette anda "õige" informatsioon, nii kaua seda korrutada, kuni uskuma jäädakse. Näiteks hävitatakse kõik varasemad avaldatud ajaloo raamatud ja kirjutatakse uued, nii nagu valitsusele vaja. Õpetad koolis, seda mis hetkel kasulik. Riigisüsteemis kahtlejad saadad kuskile pärapõrgusse ümberõppima. Kui see ei aita, elimineerime ära. Nii nagu teeb Hiina vähemusrahvustega. Aga sellest ei ole vaja rääkida, see pole poliitiliselt kasulik.
Need kaks Tiziano raamatut pole kerge lugemine ja kindlasti mitte kõigile. Nende lugemiseks pead olema vaimselt valmis mõistma 70-80nendaid ja tolleaegset poliitikat. Kindlasti ei peaks uurima neid raamatuid süüdimõistvalt. Terzani uskus revolutsiooni. Ta uskus paremasse maailma. Ta uskus vabadusse, mida tõotati pühalikult saavutada. Ühiskonda, kus kõik võrdsetena ja õnnelikena elavad. Kahjuks ajalugu ei läinud nii, uskumisest sai illusioon ja lootus asendus pettumusega. Nii ütleb ta ka raamatu "Pelle di Leopardi" eessõnas:
"Möödas on rohkem kui veerand sajandit, sellest mil raamat nägi esmakordselt ilmavalgust. Aeg on teinud oma tavalise kummalise nalja: ta muutis mind, aga mitte mu raamatuid. Raamat oleks nagu jäädvustatud fotona, ta on jäänud muutumatuna. "Giai Phong!" kajastab tolleagset entusiasmi, ta on täis lootust mille revolutsioon sisse süstis. Mina, kes ma elasin edasi ja nägin teisi lugusid, nagu see on ka loomulik, muutusin teiseks inimeseks. Ma muutusin skeptiliseks poliitiliste lubaduste suhtes ja kahtlustavaks iga revolutsiooni suhtes. Tihti küsitakse minult, kas ma eksisin. Provokatiivsele küsimusele on ainult üks vastus, ei.
Tagantjärele esitatud faktid ei saa muuta varasemaid sündmuseid ja see mis juhtus pärast sõja lõppu Vientamis, ei muuda konflikti enda tähendust."
 |
Kommentaarid
Postita kommentaar