Mõned raamatud on kirjutatud, selleks et me saaksime reaalmaailmast korraks välja astuda ja rännata fantaasiast pakatavas univerumis.
Selline eesmärk tundub olevat ka Toshikazu Kawaguchi raamatul. Ma tellisin selle teose endale täiesti juhuslikult IBS veebisaidilt. Jäi silma ja mõtlesin, et katsetan. Jaapani tänapäeva kirjanduse uksed avasid mulle Murakami teosed ja siiani pole pidanud üheski tema kirjutises pettuma.
Ei pettunud ma ka Kawaguchis. Lugesin raamatut itaalia keeles. Väga hästi tõlgitud, jutt on väga ladus ja kaasa haarav. Pani ka mõtlema selle üle, kui palju aega me kulutame mõteldes minevikust ja mida me kõike muudaks, kui saaks tagasi minna. Mõnikord istume kahetsus hinges, juureldes selle üle, mida me oleks võinud paremini teha.
Minagi vahete vahel avastan end situatsioonist, kus murran pead selle üle, kuidas ma aega olen raisanud või oleks pidanud otsustama teisiti. Oleks ju võinud paljusid asju varem teha. Näiteks keelte õppimine. Või oleks võinud ülikooli tõsisemalt võtta ja rohkem õppida.
Neid momente on palju, mida ma sooviks muuta. Aga ei saa. Kawaguchi teos oligi nagu rusikas silmaauku. Kui ma raamatu tellisin, siis neil päevil ma jutustasingi oma abikaasale, mida kõike oleks võinud mitte teha.
Toshikazu teos viib meid ühte Tokyo spetsiaalsesse kohvikusse, mis on olnud avatud pea sada aastat. Kohviku kohta ringleb palju legende. Räägitakse, et kui sa sealt tagasi tuled, pole sa enam sama.
Üks legendidest pajatab, et selles kohvikus on võimalik tagasi pöörduda minevikku, kus on võimalik uuesti kogeda hetke, mil sai vale valik tehtud.
Raamat jutustab nelja naise kogemusest, kes lähevad tagasi minevikku, sest ei suuda leppida hetkega, elades kahetusega hinges. Igaüks neist elab veelkord läbi valusad mälestused.
Fumiko, kes ei suutnud poega, keda ta armastas, enda kõrval hoida. Kòtake, kes usub, et koos oma abikaasa mälestustega, on ta ka iseenda kaotanud. Hirai, kes ei suutnud olla oma õega täiesti siiras. Lõpuks Kei, kes proovib koguda kogu jõudu, mis tal peab olema, et olla hea ema.
Kuid kõik avastavad, et minevik pole oluline, seda ei saa muuta. Oluline on hetk, mis on meil praegu, kui saame otsustada teha kõik õigesti.
Elu on nagu kohvi, naudi seda lonksu haaval, nautides igat hetke. Sellise õpetunni sain mina.
Soovitan lugeda.
Kommentaarid
Postita kommentaar