Mida paremat ikka kinkida raamatusõltlasele, kui raamatupoe kinkekaart. Nii tegid ka minu kolleegid. Selle asmel, et oma pead kaotades mulle õiget raamatut otsida, kingiti mulle kaart. Olgugi, et ma oma sünnipäevast väga lugu ei pea ja Facebookis on ta mul ka varjatud, suutis mu naiskolleg sünnipäeva välja uurida. Naiste ees ei jää miski saladuseks. Pean sellega alles harjuma.
Eile läksin raamatupoodi. Üle tüki aja. COVID´i tõttu olid meil siin, nagu mujalgi, paljud poed suletud ja kui aus olla, ega ma nüüdki väga taha mask peas kinnises ruumis kaua istuda.
Nüüd oli mul põhjus oma mitte tahtmine alla suruda ja sammud raamatupoe poole seada.
Ma teadsin, mis raamatuid ma tahan ostan. Mul on IBS.IT saidil soovilist tehtud inglise ja itaalia keelsetest raamatutest, millest võtsin kaks raamatut vähemaks. Vaatamata sellele, et ma olin ettevalmistunud ja tahtsin kiirelt seal ära käia, avastasin enda suureks üllatuseks, et suutsin raamatupoes kaotada pea kaks tundi, mask uhkelt peas ja ei tundud, et see mind väga häirinud oleks.
Elades Slovakkias ei ole mul suurt valikut keelte osas. Slovakkia, Saksa või mõned populaarsemad raamatud ka inglise keeles. Itaalia keelseid raamatuid on siin vähe, vaatamata sellele et itaallasi on siin palju. Samuti avastasin, et mõndades koolides Bratislavas õpetatakse itaalia keelt ja paljud slovakid räägivad seda päris soravalt. Aga tundub, et itaalia keelsetel raamatutel turgu pole. Kahju, aga mis seal ikka, mul on hea meel ka Itaaliat toetada oma pisikeste ostudega.
Eile ütlesin oma abikaasale, et lähen kiirelt käin Martinusest läbi, kuna tahan kinkekaardi ära kasutada ja ma tean juba, mis raamatud ma tahan. Vetriinil nägin uusi raamatuid. Tundusid huvitavad. Läksin sisse inglise keelsete raamatute sektsiooni ja sinna ma jäingi. Üks raamat tõmbas teist. Vaatasin ja uudistasin.
"Kaks raamatut. Kaks raamatut," mõtlesin ma seal endamisi.
Leidsin kümme huvitavat raamatut, võtsin need enda juurde tugitoolile ja hakkasin neid uudistama. Pigem iseendaga võistlema, et mitte neid kõik korraga ära osta. Mõtlesin ja kalkuleerisin endamisi.
"Olgu, see on kümme eurot, see kaheksa.. see kuusteist... mida teha, mida teha," mõtlesin.
Siis üritasin teha endale selgeks, mida ma praegu loeks ja jõudsin nelja raamatuni. Kümnest!
Kaalutlesin, mis ma kaalutlesin nende nelja raamatuga ma sealt poest välja astusin ja tundsin kuidas mu õnnehormoonid olid laes. Jah, täitsa hea tunne oli.
Jõudes koju, mu abikaasa vaatas mind kahtlustava pilguga ja esimene küsimus oligi:
"Mitu raamatut sa seekord siis koju tassisid?"
"Mitu raamatut sa seekord siis koju tassisid?"
Ta ei uskunud ainsat minutitki, et ma ainult kahe teosega koju tulen. Ta teab mind liiga hästi selleks. Kuna meil pole veel oma "õiget kodu", siis talle mu hobi, raamatuid koju kuhjata, väga ei meeldi. Ja tänu sellele on meil kujunenud traditsiooniks, mina ostan ja tema siis müüb edasi.
Mille järgi ma läksin:
"Kite runner" Khaled Hossiein. Ostsin selle, kuna igas facbooki gruppis räägitakse sellest, raamatust väga hästi. Langesin marketingi ohvriks ja hakkan seda täna õhtul lugema. Eks näis kas meeldib või mitte.
"Where the crawdads sing" Delia Owens. Sama mis Hosseinigagi. Tunnistan ausalt et langesin ohvriks, seekord instagramis. Eks näis, kas on nii hea kui räägitakse.
Pärast endaga võitlemist otsustasin osta veel kaks:
"The girl with the louding voice" Abi Dare. Ma pole ühtegi aafrika kirjaniku teost lugenud, mõtlesin et see tundub päris huvitav. Abi on ise Lagoses üles kasvanud aga elab hetkel Londonis perega.
"Love in no man´s land" Duo Ji Zhou Ga. Tegevus toimub Tiibetis 1967nendal aastal, mil algas Hiina Kultuuri revolutsioon. Terzanist inspireerituna, tundsin et selle raamatu ma lihtsalt pean ostma.
Kui oled mõnda neist lugenud, mida arvad sina?
 |
Kommentaarid
Postita kommentaar