Keeltest ja õppest

Koolis õppisin ma inglise keelt ja vene keel oli teiseks keeleks. Aga neid ma õppisin seepärast, et oli vaja. Mul puudus huvi või parem, ma ei saanud aru, milleks mul on neid vaja on õppida. Mis mu plaane muutis? Ja miks ma keeltest ja õppimisest vaimustusse sattusin? 

Kolmeteist aastaselt leidsin sõbranna juurest hispaania keele õpiku. See oli küll koerte poolt ära nätsutatud, aga palusin ikkagi endale laenutada. Hakkasin seda uudistama. Teismelise eas sai palju hispaania keelseid telenovelasid vaadatud koos ema ja õega. Sealt ka uudishmu hispaania keele vastu, mis kadus kui jõudsin grammatika õppimisega osani, kus seletati lausete ehitusest. Hispaania keele õppimise jätsin pooleli viieteistkümneks aastaks. 

Nüüd vaatan telesarju ja loen raamatuid hispaania keeles. 

Mu tõsine keelekümblus sai alguse, aga kahekümnedates aastates, kui üks sõber soovitas fantaasia raamatuid lugeda inglise keeles. Ütles, et on parem sõnavara. Alguses oli päris raske, aga siiski lugesin ja mulle hakkas meeldima. Aja möödudes jõudsin arusaamisele, et inglise keeles on päris palju häid raamatuid, mida eesti keelde polnud tõlgitud. 

Itaalia keelt hakkasin õppima kahekümne kolmeselt. Inspiratsiooniks polnud seekord mitte raamat, vaid film "La vita è bella", peaosas Roberto Benigni, kellest ma tol hetkel midagi ei teadnud. Vaatasin seda filmi esimest korda itaalia keeles. Ei, ma ei saanud mitte midagi aru, kuid mu itaallasest sõber tõlkis mulle tähtsamaid hetki. Keel kõlas taevalikult ja ma teadsin, et mul on vaja itaalia keelt õppida! Esimene keel, mille õppisin selgeks iseseisvalt ja mida täna räägin soravalt. Siin kohal ka tänud mu abikaasale, kes mind õppimise teekonnal on toetanud.

Prantuse keele õppimine on mul mõtteis mõlkunud päris kaua. Kunagi ammu sai vaadatud ka Lauri Leesi õppetunde telekast. Tundus nii keeruline, aga nii kaunis keel. Kahjuks suur huvi puudus, et seda korralikult õppida. Keskkooli ajal olin lummatud prantsuse kirjandusest ja kultuurist, sealt sai alguse ka idee tõsiselt võtetavaks keele õppeks. Esialgu mõtteks see jäigi. 

Nüüd, olles kolmkümmend kolm, õpin ka prantsuse keelt. Parem hilja, kui mitte kunagi.

"Une tenebresue affair" on mu esimene katsetus lugeda prantsuse keeles. Balzaci teos põhineb tõelisel juhtumil, mis leidis aset 1800 aastal. Malin oli reaalelus Dominique Clément de Ris, kes rööviti ta lossist Beauvais Touraine'is. Ta oli senaator, kes osales koos Talleyrandi ja Fouchéga ka Napoleoni vastases vandenõus. Balzaci isa, kes oli sel ajal Toursi ametnik, tundis Clément de Ris'i ja edastas oma teadmised juhtunust oma pojale.

Esimest korda võõrkeeles lugemine, mille teadmised pole kõige paremad, on alati raske. Aga ma ei anna alla. Kõik, mis me elus juhtub, toimub just siis kui me oleme valmis. Nii on inimestega, kes me ellu tulevad. Raamatutega, mida me loeme. Ka keeltega, mida õpime.