Keelte õpe kui uus hobi

Koolis ei meeldinud mulle keeletunnid, õpetajad pühendusid palju grammatikale ja  minu jaoks jäi puudu vastus küsimusele, milleks on keeli vaja. Keele õppe kirg ja tahtmine tuli hiljem ja praeguseks on sellest kujunenud üks minu hobidest. 

Põhikoolis oli mul väga hea inglise keele õpetaja. Väga raske on leida temast paremat. Ütleks, et tema rangus tuli kasuks. Tänu temale sain ma keskkoolis kuidagi viisi hinde nelja kätte inglise keeles. Vaatamata headele õpetajatele, ma inglise keelt väga hästi ei rääkinud. 

Vene keele õpetaja see vastu oli armas venelanna. Hästi soe ja inimlik. Püüdsin, mis ma püüdsin, ei saanud ma vene keele grammatikast aru. Keskooli vene keele õpetaja oli vastupidi, õudusunenägu! Pani meid koheselt kirjandeid kirjutama ja minu kirjutised olid alati kahe väärilised.Nii palju oli grammatika vigu, et isegi õpetaja panin ahastama. 

Vanaema, kellega keskkooli ajal Tallinnas elasin, mõnikord meenutab mu meeleheite hetki. Ta tuletab mulle  aeg ajalt meelde, kuidas mul suurest frustratsioonist voolasid mõnikord ka pisarad. See oli nii  õudne kogemus. 

Vene keelega sain ma sina peale töötades poes, kus enamus kliente olid venelased. Nüüd saan ma aru, loen ja mõnikord kirjutan ka, aga teen siiani vigu. 

Hispaania keel oli esimene keel, mida ma iseseisvalt õppima hakkasin, sest mul oli huvi. Mis sellest, et ma ei suuda seda perfektselt siiani rääkida, vaid loen, kirjutan ja kuulan. Vaatan Netflixist hispaania keelseid sarju ja loen raamatuid, et keelt elus hoida. Mõnikord avan ka õpiku, et grammatika reegleid uuesti ülevaadata ja paar harjutust teha. 

Itaalia keele õppisin iseseisvalt selgeks. Tahe oli suur ja istusingi nina itaalia keele õpikus. Vaatasin filme, lugesin raamatuid ja mõtlesin itaalia keeles. Tõlkisin endamisi lauseid. Uudistasin sõnavara. Kolm kuud ja keel oli suus! Keeleõppimisel aitas mind ka mu abikaasa, kes minu grammatika vigu parandas ja utsitas mind takka, et ma räägiks. Nüüd me oleme jõudnud faasi, kus mina küsin tema käest erinevaid küsimusi seoses grammatikaga. Mõnikord, raamatut lugedes, küsin ka mida see või too sõna tähendab.

Kõige paremini kirjeldab, seda situatsiooni pilt, mille ma leidsin Facebooki lehelt The Language Nerds. Soovitan seda lehte jälgida, nad leiavad nii palju erinevaid naljakaid seoseid keelte vahel, mille peale ise ei tuleks. 

Ma ei tunne, et ma oleks polüglott. Tean inimesi, kes räägivad erinevaid keeli palju paremini ja rohkem kui mina. Pigem ma tunnen, et ma olen kui Hunt Kriimsilm kellel on seitsme ameti asemel keeled. 

Mis on mind keele õppimisel aidanud, peale raamatute muidugi? 

Esiteks sain ma aru, et ma omandan teadmisi paremini lugedes ja kirjutades. Seepärast mul ongi palju erinevaid keeleraamatuid kodus. Kui mul tuju tuleb, siis jälle avan mõne ja üritan õppida. 

Mõned õpivad kuulmise kaudu veetes oma aja auditooriumis, sellisel õppijal on kõige targem keelekooli poole pöörduda. 

Mõned õpivad kinesteetiliselt ehk tegutsedes. Sellisel puhul tuleks ette võtta reis keele sihtriiki. Mu abikaasa on kinesteetiline õppija. Ta sai inglise keele rääkimise selgeks olles Austraalias harjutades teistega. 

Visuaalne õppija loob seoseid nähes graafikuid ja pilte. 

Teiseks ma mõistsin, et pean endale aega andma ja olema kannatlik. Mida rohkem ma end takka sundisin, seda rohkem ma kibestusin ja lõpuks andsin alla. Nii juhtus minu hispaania keele õppimisega päris mitu korda. 

Soome keele õppimisega alustasin ma eelmise aasta lõpus. Mõtlesin, et olles eesti keelega ülisarnane, läheb kiirelt ja erilise vaevata. Tutkitki! Jätsin pooleli, sest tundsin et pole minu teema. Tegelikult tagant järele mõteldes, olin ma lihtsalt kärsitu. 

Muidugi kõige parem on paar kuud veeta keele riigis, mida õpid. Ilmasjata pole loodud keeleõppe programmid välismaal. Seiklejana võib ka omal käel rändama minna. 

Näiteks Itaalias ei rääkinud keegi minuga inglise keelt. Kasutati kehakeelt rääkides samal ajal itaalia keeles. Võib olla seepärast itaalia keel mulle nii kiirelt külge hakkaski.

Seltsis on segasem. Soovitan leida endale sõber, kes sinuga sama keelt õpib. Saaks kahekesi harjutada. Ma üritangi veenda oma abikaasat, et ta oma prantsuse keelt parandaks ja mulle häälduses näpunäiteid jagaks.

Nüüd on loodud ka erinevaid keeleõppe appe. Ma proovisin kätt Duolingoga. Alguses õppisin prantsuse keelt, siis mõtlesin suure hurraaga, et õpiks ka taani keelt. Algus oli kiire ja hästi huvitav. Aga huvi kadus, kuna erinevates grammatilistes versioonides kordusid laused stiilis:

"Mees sööb elevandi õuna".

Siiani enam ei viitsi, kuigi Duolingo saadab mulle meeldetuletavaid e-maile iga päev. Ma mõtlen, et mul oleks vaja raamatut, kust jälgida grammatikat ja õppida sõnu, mitte trükkida vaid kirjutada vihikusse. Ma avastasin, et sõnad jäävad paremini meelde, kui ma seda loen ja siis kirjutan pastakaga paberile. Või on see mul lihtsal mugav vabandus?