Tiziano oli mees, kes Elas. Tema raamatud on ehe näide sellest, kuidas ta vananedes õppis ja sai targemaks. Ma ei teagi, kuidas tõlkida sõna "maturare", mis itaalia keeles tähendabki seda, mis juhtus Tizianoga. Ta sai targemaks, teadlikumaks.
"Elage elu, milles te end ära tunnete," annab Swami Indias soovituse. Ja nii ta on ka teinud.
Olles korrispondent Aasias koges ta Vietnami sõda, oli kohal Kambodzhas, nägi Hiina arengut. Kõik nähtu jättis talle jälje. Mis mind tema puhul väga hämmastas oli see, kuidas ta suutis kõike kõrvalvaatleva pilguga jälgida ja juhtunut oma artiklites ja raamatutes edasi anda.
Reisimine oli Tiziano passioon ja eluviis, kui talle üteldi, et ta elu on ohus, oli ta instinktiivne vastus minna rännakule. Kuid seekordne teekond oli erilisem, teistsugusem kui ta eelnevad reisid. Ja võib olla ka raskem, sest igast tema sammust ja valikust sõltus tema ellujäämine. Lõpus saab tema ravi otsingutest, sisenemine uude maailma, leides tee tagasi jumalike juurte juurde. Sellest seiklusest sündis Tiziano raamat "Un altro giro di giostra" (Üks uus ring karusellil). Selle raamat on eriline igas mõttes.
Tiziano oli väga elujaatava ellusuhtumisega ja üldjuhul positiivne. Kui arst talle ütles, et tal on avastatud vähk, siis ta arvas, et see uudis ei ole küll talle. Tagasi mõteldes ütles ta, et võib olla oli see tema kaitsemehhanism, mis aktiveerus ja aitas tal uudisega paremini leppida.
Seekordne retk saab alguse New Yorgis, kuhu ta suundub ravi saamiseks. Elades ühes pisikeses korteris Manhattanis ja käies haiglas kiirituskuuridel. Ainult tema naine Angela teadis, kus ta elab. Tiziano otsustas tagasi tõmbuda avalikust elust ja kohtumistest, keskendudes rohkem oma ravile.
Järgmiseks suundub ta tagasi Aasiasse, mida ta väga armastas. Selle reisi jooksul kohtudes erinevate inimestega, uuris ta alternatiivravi ja selle võimalustest. Kuid sellest teekonnast sai ka reis tema enda vaimumaailma.
Edasi läheb ta Indiasse, mis tundus talle meeldivat, sest seal on veel säilinud vana hinge, mida pole arengu poolt ära lörtsitud. Indiaga pidavatki nii olema, et sa kas armud temasse meeletult ja kaotad pea või vihkad südamest. Teist teed ei ole.
"Kes armastab Indiat teab ka, et küsimusele miks ta Indiat täpselt armastab, lihtsat vastust ei ole. India on räpane, vaene, nakatunud; mõnikord varas, halvasti lõhnav, korrumpeerunud, kontrollimatult kiire ja ükskõikne. Aga kord teda tundma õppides ei saa ilma temata enam olla. Eemalviibimine on piin. Aga niisugune on ka armastus: instinktiivne, arusaamatu, huvitu," kirjutab ta oma raamatus.
Järgnevalt suundub ta Taimaale, kus ta elas oma perega. Bangkokis, nende maja nimeks oli Turtle House, sest seal oli suur tiik, milles elas kilpkonn. Kahjuks on tänaseks see maja hävitatud ja selle asemele ehitatakse kõrghoonet.
"Ei ole vaja tagasi pöörduda minevikku, nagu ütlevad india teadjamehed, otsides seda rõõmuhetke, mida me kogesime minevikus, et seda uuesti läbi elada."
Tai oli kaotanud tema jaoks lumma, mis teda valdas aastaid tagasi. Nüüdseks on Taimaast kujunenud turismiriik ja ta on progressi poolt ära vägistatud.
Kogesin seda ka ise Tais. Ma ei leidnud, seda mida ma otsima läksin, originaalsust. Aasia kultuuri. Seda müstilist olendit, mida me kutsume spirituaalsuseks. Ka budismist on tehtud äri. Kõigel on küljes dollari märk. Mis on selle kõige hind, eks seda saavad teada meie järglased.
Hong Kongi, kus ta elas kaheksa aastat, läks ta tagasi kuuldes, et üks miljardär olevat leidnud ravi vähile. Seenes. Uudishimust vallatuna, ei suutnud ta mitte jätta seda teemat süvendamata. Nii ta Hong Kongi suunduski, uurima imepärast seent ja miljärdari, kes soovis inikonnale ravi kinkida. Selles kahjuks ta pettus. Maagiline seen osutus hiinalikuks objektiks, mis võib teha kõike või mitte midagi. Hong Kongist leidis ta aga selle, mida ta ei otsinud. Falun Gong grupi, kelle sihikindlus, mis kohati tundus hullumeelsusena, talle mõju avaldas.
Falun Gong oli müstiline liikumine, mis sai alguse Hiinas 1992 aastal. Kuna Hiina kommunislikul valitusel on vaja kõik hingeline summutada, siis ka Falun Gongi liikmed jäid Hiina valitsusele pinnuks silma ja neid hakati jälgima.
"Kommunistid jälgivad me tegemist sest nad on arusaanud, et me ei tegele ainult füüsiliste harjutustega. Nad said aru, et me oleme huvitatud universumi müstikast. Me tahame väljuda ajast ja ruumist. Kommunistid usuvad ainult sellesse, mida nad näevad ja nad vihkavad meid, sest me näeme asjadest kaugemale, me elame teises dimensioonis," nii vastas üks Falun Gong grupiliige sinjoora Hui Terzani küsimusele, miks tema arvates Hiina valitsus on nende tegevuse vastu.
Lõpuks otsustas ta minna Indiasse, Swami templisse, kus ta veedab nädala.
Ennast oma shisha kaaslastele tutvustades, vastates klassikalistele küsimustele: mis rahvusest ta on, millega tegeleb, kõik see millega me end defineerime. Tunnetas ta, et see ei ole enam tema osa ja ta lasi end kutsuda Anamiks ehk nimetuks.
Tagasi vaadates sellele ajale, tõdeb ta, et mis teda sinna viis, oligi vajadus uut tüüpi reisi järele, tal oli vaja ette võtta teekond enda sisse.
"Ka mina, sisenedes ashramisse, saabusin Indiasse, mida turistid ei pildista, millest ajakirjanikud ei räägi, vaid Indiasse mis on mõteldud neile, kes otsivad. Suurte müütide India, riik mis on andnud inimestele idee jumalast ja nullist, ning kõik mis jääb nende kahe ekstreemsuse vahele. Delhis elades ma liikusin ringi poliitikute ja haritute seas, tundes pea alati, et mul jääb midagi puudu. Ja seda seepärast, et ma ei süvenenud põhjalikult sellesse, mis tegelikult on India - spirituaalsus. Ma olin nagu marslane, kes saabus Dante Firenzesse, olles veendunud tundvat kõike, sest külastasin mõnikord kirikuid, eirates Evangeeliumeid." kirjutab Terzani.
See raamat on teekond, eelkõige teekond tema enda sisse, kus ta mõtleb elatu üle ja keskendub olevikule. Samas jäädes positiivseks, teades et põeb ravimatut haigust. Ma mõtlen, et kui paljud suudaks meist seda kogemusena võtta ja siis sellest kirjutada. Vähesed. Vist. Mina arvan, et mu esimene reaktsioon oleks enesehaletsus ja paar päeva patja nutmist. Ja võimalik, et siis ma oleks ka tige. See ei aita. Ma tean. Aga nii ma arvan, et ma teeks.
Tizianolt ma õppisin, et paratamatusega tuleb leppida, elada olevikus ja nautida seda mis on antud. Õppida. Lugeda. Olla koos lähedastega. Elu on karusell. Naudi sõitu!
See raamat on kätte saadav inglise ja vene keeles. Nii, et kel pole võimalus itaalia keeles seda lugeda, soovitan väga osta vene või inglise keelne variant ja nautida.
 |
| Ma elan praegu siin, tundes, et meiega ei juhtu midagi juhuslikult ja elu on pidev avastus. |
Kommentaarid
Postita kommentaar