Hea tuju raamat

Raamatud on meie parimad sõbrad, kes ütlevad meile õigeid sõnu õigel ajal. Igal raamatul on oma hetk, millal seda lugeda. Võib-olla seepärast tasubki mõnda raamatut lugeda mitte üks korda, vaid mitu korda. 

Näiteks, ma lugesin kaks aastat tagasi Valdur Mikita raamatut "Kukeseene kuulamise kunst", mäletan, et oli hästi mõnus lugemine. Pani mõtlema ka. Juurdlesin selle üle, et kuidas meid eestlasi siis nähakase väljaspoolt. 

Mu abikaasa ütleb alati, et me oleme sellised kummalised kivikujud. Emotsioonitud metsa armastajad. Algul ei saa meist aru, kuid meie sees on soojus, mis on nii hästi varjatud, läheb aastaid enne, kui selle leiad. Kui leiad siis on see hoopis teine inimene seal. 

Kui mu pere eelmine aasta Itaaliasse külla tuli, siis mu abikaasa isa algul ehmatas ära, küsides sosistades mu abikaasalt:

"Nemad ongi?" 

Ta ei osanud mitte midagi peale hakata. Vähe sellest, et keel oli barjääriks, ei liikunud neil ka näomuskel! Seda oli nii armas vaadata, kuidas kaks täiesti vastandlikku kultuuri kohtusid. 

Mikita ütleb enam vähem sama oma raamatus, et me eestlased oleme kui katki läinud munad. Ikka naljaga. Aga oleme ju kogu aeg mures. Me ei naerata nii palju, me mõtleme oma murede peale, me oleme ärevuses. See osa lööb minus vahete vahel välja, olenemata sellest et ma olen palju reisinud ja muudest kultuuridest õppinud. 

"Eesti peal läks murekoorma ämber ümber!" ütleb Mikita. Võib olla läkski, aga see eest oleme me sitked ja tugevad! 

 

Mis Mikita raamatus mind valjuhäälselt naerma ajas oli lõik, kuidas me näeme õnne, tsiteeringi siin teda: 

"Euroopa:  lotomäng, pärandus või Cambridge haridus. 

Läänemeresoome: süüa sisse suurtes kogustes muteeruunud sireliõisi."

Naersin, sest mulle tuli meelde mu lapsepõlv. Iga aasta kevadel, kui sirelipuud õide läksid, olime me põõsas ja otsisime kuue, seitsme või kaheksa õisikuga sireliõit. 

"Ma leidsin!"

"Ma leidsin seitsmese!" 

Ja kui keegi leidiski muteerunud õie, siis teised jätkasid kiiremini otsinguid. 

"Kaheksane!" 

Ja nii edasi, kuni ära tüdinesime. Muidugi me sõime need ka ära, sest vähemalt mina, uskusin et toobki õnne. 

Mikita raamatut ma arvan, et loen veel mitmeid kordi.