Kuidas ma raamatute maailma avastasin

Mäletan veel oma eelkooli aega, kui vanaema mind mööda õue taga ajas, et mind lugema saada. Aasta oli siis 1992 ja ma olin kuueaastane pätakas, kes õppimisest väga huvitatud ei olnud. Mu ainuke mõte oli mööda õue joosta ja mängida.

Vanema keelitas ja meelitas mind igat moodi, lõpuks andsin alla ja õppisin lugema. Sügisel oli ju vaja kooli minna ja lugeda pidi oskama! 

Kool oli mu kodust kolme kilomeetri kaugusel. Käisin esimesed paar aastat sinna jala. Koolitee peale jäi mul tol hetkel ka üks vana raamatuogu. Ma enam ei mäleta, kuidas ma sinna sattusin. Ta oli nagu peidus seal metsatuka sees. 

Aga sisse ma sinna astusin ja nii mu teekond raamatute maailma alguse saigi. 

Raamatukogu oli väike, aga mulle tundus ta tol hetkel nii maagiline, kaunis ja omapärane. Ma mäletan, et kõndisin seal ringi ja mõtlesin et kooli jaoks on vaja palju lugeda. Peab tark olema. Vaatasin neid raamatuid seal päris tükk aega. Raamatukogu hoidja oli armas vanem naisterahvas, õnneks ta oli vist harjunud uudistavate lastega, sest ta lasi mul seal ringi tuijata päris kaua. 

Arglikult küsisin, et kuidas raamatuid laenutada saab. Ta seletas mulle ilusti ära ja ma tegin endale laenutaja kaardi. Ma siiani mäletan kui uhke ma enda üle olin. Ma sain lugeda.  

Aasta oli siis 1994 ma oli seitsme aastane, saamas kohe-kohe kaheksa. Raamatukogu avastamine oli minu jaoks elu tähtis sündmus. 

Kui algul vanaema ei saanud mind lugema, siis pärast ei saadud mind enam raamatute tagant ära. Ma muudkui tassisin neid koju ja lugesin. Ma tundsin, kuidas terve mu maailm muutus paremaks ja ilusamaks. Mul tekkis sõltuvus raamatutest. Mõnikord ma isegi tegin oma kodutööd kiirelt koolis ära, et kodus aega ei raiskaks selle tühja tähja peale, vaid et saaks raamatut lugeda, mis parasjagu pooleli oli. 

Aeg läks edasi ning ma aina lugesin. Kui koju läksin jala, siis mul oli raamat käes ja lugesin. Kui raamatuid viisin tagasi raamatukokku, siis mu kõnd oli kiirem, kui tagasi tulles. Raamatukogust koju minnes, ma lugesin. Kuna tegemist oli metsateega, siis polnud ohtu auto alla jääda. 

Ka keskkoolis käies oli mul nina raamatutes kinni. Vanaema oli siis minuga püsti hädas, sest tema arvates ma liialdasin. Oli ka vaja õppida. Aga leidsin alati mingi vabanduse, miks ma lugemisele sain aega pühendada. 

Keskkoolis oli mul väga hea kirjandus õpetaja, tänu kellel ma avastasin nii palju huvitavaid raamatuid. Ja temagi suutis mu kirge lugemise vastu ainult suurendada. 

Keskkooli ajal lugesin ma palju prantuse kirjandust. Kõik, mis eesti keeles kätte sain, selle ma ka läbi lugesin. Hugo, Voltaire, Montesquieu, Dumas ... Nimekiri on pikk. Ja ma armusin prantslaste võitlejaslikku hinge. 

Eesti kirjandus mind väga ei paelunud tol ajahetkel, aga see on nüüdseks muutunud. Mõned kirjanikud näiteks Hargla ja Mikita on suutnud mulle eesti kirjanduse jälle paeluvaks teha. 

Mu õelaps küsis, et miks peab üldse lugema, seda ei olevat vaja olla. Mina vastaks, et lugemine avab sulle uksed fantaasiamaailma ja mina ei oleks ilma raamatuteta täna see, kes ma olen. Raamatud aitavad meid kurbadel hetkedel. Rõõmustavad meid, kui me oleme õnnelikud. Nad on me parimad sõbrad. 

Nagu ütles Umberto Eco: "Me elame raamatute jaoks!"